Kes iganes utles, et uks pilt utleb rohkem kui 1000 sona, sel inimesel oli ilmselt oigus. Igatahes pildid siis meie tanasest kaigust vaiksetesse veinikeldritesse. Vasakult Daniel, Laura, David, veinikeldri omanik ja paremal Kathrin - ehk siis sakslased, kes mul kulas on.


Muhe veinikeldri omanik selgitamas, kui lihtne ikkagi veini teha on.


Selline naen siis mina valja. Parematel paevadel :)


Ja saingi maitsta, kuidas on votta viinamarja poosast varske viinamari. Mis veinimeistri sonul polnud kull valmis, aga minu meelest maitses paris hea.


Teine veinikelder. Ilus sisustus, aga mitte nii sobralik omanik. Aga siiski ponev.Oliivioli koos saia ja oliividega pakuti ka. Maitsev.


Huvi veinimeistri jutu vastu.




Populaarseim koht, kus Bundabergis pilti teha. Nimelt on Bundaberg kuulus oma rummi poolest. Jah, ma ka maitsesin, ja kulastasin tehast ka. Huvitav mitmes mottes. Enam ma rummi ei joo :) Minuga koos vasakul Laura ja paremal Daniel.


Veidi joulumeeleolu Bundabergi. Humoorikas shoppamine koos sakslastega. Otsisime kuunlaid, et esimest adventi tahistada. Seda siin muuseas ei tahistata. Homme rohkem pilte Bundabergist, see oli toeliselt varvikas koht :)

Pole siia ilmatuma aega miskit kirjutanud. Juhtub ju igast asju, aga kuidagi ei teagi, mida oelda. Jah, lopuks ometi voib oelda, et uks koht on minu jaoks liiga soe. Toepoolest! See tunne, kui paike paistab lagipahe,tuult ei ole, ja seljas on pikad riided, et mitte ara poleda...ja seejuures veel tood teha. Jaaa, seda tunnet ei saa sonadega kirjeldada, sest nii ebamugav voib olla ainult Bundabergi poldudel:D Voi siis on hommik, ja vihma on sadanud, aga sina ronid ikka pollule, puksid saavad monusalt marjaks ja samal ajal tuleb paike valja. Kuumus ja niiskus kasikaes.Uhh. Vesi voolab naost alla ja kuigi ma kannan mutsi ja pluss 30 paiksekreemi, muutub nagu ikka veel iga paevaga tumedamaks. Karm vark.

Enamik packbackereid tuleb ja proovib tood ja lahkub siis nii kiiresti kui voimalik, sest too on meie veidi pehme ja arvutiseerunud generatsiooni jaoks siiski lihtsalt liiga raske. Mina veetsin siis Bundabergis kokku 5 nadalat. Tahendab, et ma olen voimeline tegema ukskoik kui rasket fuusilist tood. Jah, aga rikkaks siiski ei saanud. Aga palju uusi inimesi kohtasin. Nt sakslased Laura, Daniel, David, hollandlased Bobby ja Barry, roostlanna Linnea, jaapanlanna Rui. Maailm on suur ja lai, inimesed agedad.

Moni kohalik on muidugi siga ka. Hosteli omanik ei salli mind. Taitsa imelik mees. Ukspaev hakkas mulle selgitama, kuidas ikka peab maksma uuri. Mina uritasin selgitada,et kui ma korjan iga paev 3 tundi paprikaid, siis sellega ei teeni just markimisvaarset summat. Ja mida ma ei olenud, aga motlesin, oli, et ma eelistan esmajarjekorras suua, mitte uuri maksta.

Tema vaitis vastu, et mina olen ebaviisakas, ja mina leidsin muidugi, et tema on ebaviisakas ja utlesin talle ka seda. Aga raske on kakelda, kui ei saa oma emakeeles oelda seda, mida tahaks. Tana oli ta siiski viisakas. Paras porsas on see mees, ja tundub, et armastab rohkem meeste seltskonda kui naiste oma. Kui ta jatkab oma kummaliste kulgede demonstreerimist, laheb ta lihtsalt pankrotti.

Aga nuud on mul viimaks tunnipalgaga too ja moistlik, omamoodi isegi humoorikas farm. Selleparast olengi siin veel algava nadala ja siis kolin tagasi Newcastle'isse. Aitab subtroopikast. Isegi kui 20 mindi soidu kaugusel on ulisooja veega rand. Newcastle'is pidavat ka rannad olema. Eelmine kord ma neid ei nainud, sest terve 1.5 nadalat sadas vihma.

Sakslastele lubasin, et kui olen tagasi Euroopas, lahen neile kulla.

Jah, Bundaberg on ikka uks soe koht. St kliima poolest. Kui ohukonditsioneer ei toota, voib ruumis hinge heita.Vaga palav.

VOitlen nuud juba mitmendat paeva paprikatega. Ei ole halb too, aga tana anti seda millegiparast aint 3 tundi. Ma oleks taht ikka rohkem teha, et ikka 100 ambrit ja rohkem tais saada. Sest palka antakse ambrite jargi. Selline ponev loogika.

Alguses oli kull tunne, et mina ei suuda end kunagi nii kiiresti liigutama hakata, kui kohalikud, aga pole hullu, opib, eriti kui raha peale moelda.

Tana ei olnud ka uhte vardjalikku ambripoissi veoautol. Lubasin eile oma sakslastest sopradele, et kui ta veel korra mulle ambri pahe kukutab, soiman teda kovasti ja valjusti. Eesti keeles. Nii monus tunne oleks olnud. Aga tana olid uued ja moistlikud ja sobralikud.

Paprikatega on nii, et nad kasvavad suurel pollul, lahed rajale, krabad vastavalt sordile kas ainult punased voi punased ja rohelised, aga mitte pruunid, saad ambri tais, viskad olale (aga tegemist on ikka vaga suure ambriga) ulatad selle korgele ambripoisile, viskad enda ambrit tahistava tahise ka ja ollalaa, jargmise ambri jarele. Ja auto kogu aeg soidab, nii et kiirus on vastavalt auto soidule. Paris age. Sinikad ja musklid tulevad. Ponev.

Tahtmata kolada pessimistlikult, naivad siiski mind jalitavat voi minuga koos tulevat vihm ja kulm ilm ning toopuudus. Aga seekord ma siit linnast enne ara ei lahe, kui rikkaks saan! Bundaberg ja tema rikkus!

Siin hostelis on mul toakaaslasteks kaks hollandlast, meest. Nooremad kui mina:D tuli valja. 23aastased hollandlased, uks on olnud kehalise kasvatuse opetaja ja tootanud bakerys ja teine lihtsalt bakerys. Huvitavad sellid igal juhul, humoorikad. Tundub, et varastamisest huvitatud ei ole.

Muidu on siin palju jaapanlasi ja louna-korealasi ka, koik jalle uhte nagu minu meelest, aga nii need hollandlased vaitsid, et siis jaapanlased, mitte nt chinese ega miski muu pilukas.

Tahan saada rikkaks! Harjutasin tana soogitegemist, tegin ilma kahtluseta koige tervislikuma toidu terve koogi peale, ja soodav oli ka. Metsik elu.

Warren isiklikult. Ma loodan, et ta andestab mulle sellise eksponeerimise (A).

Mina siis kohalikus baaris Ausraalia veini trimpamas. See ohtu seal suua ei antud, nii et sellest akki kurb nagu (A).




Vissid ning Matt ja Warren karja ule aru pidamas.




Hiiglaslikke sidruneid kasvatav puu kohas, kus ma peaaegu kaks nadalat kulaliseks olin. Koigepealt praed kala ja siis lahed votad sidrunipuult sidruni...minu lemmiksook siin.


See amblik pidi olema uks maailma murgisemaid. Voib tappa.

Paikseloojang sama kohaliku baari rodult.

Newcastle'i laheduses asuva Stroudi linnakese loodus ja valimisplakat, sest 24. novembril on Austraalias valimised.

Moned nendest piltidest pole kindlasti liiga huvitavad (A), aga nad on siin selleks, et vajadusel nendega Nadalises ilmuvat jarjejuttu illustreerida.


Imelik kuu.



Raha on jah ikka oluline, eks ole. Koik tahavad suua. Mina ka vahel (A).



Vallabid ja Newcastle'i loodus. Ma lihtsalt ei suutnud neile iga paev otsa vaadata ja siiski mitte pilti teha. Nii et ma ostsin fotoka.

Ah, ja ilmselt oleksin pidanud ka lisama, et esimesel poosas autosoidun purustasin veoauto akna. Jah, elu on olnud huvitav! Sellest minu tungiv veendumus, et ma ei ole paris oige inimene sellist tood tegema. Jah. Aga Tonis seevastu toesti oskab seda tood teha. Andekas inimene. Ainult see paneb muretsema, et tema muidu saledast kujust on saanud vaga kohn,vaga kohn kuju. Uhh, sooma peaks rohkem, aga soogi maitse on ikka hoopis teine ja normaalselt suua antakse tavaliselt ainult ohtuti. Vot jah. Elu on PONEV.

Ilmselt oleks ma pidanud alustama sellest, et nuudseks olen ma vabanenud pooltest riietest, sest keegi ei hoiatanud, et ma ei tohi heledamaid riideid Yarrawinis pesta, ja kogu kosmeetikast, sest Millie soi selle lihtsalt ara. Sellest minu hmm...mitte liigne huvi laste ja selle too vastu. :)

Ma toesti ei armasta lapsi. Loplik jareldus.

Jah, nuud siis Dubbos tagasi. Olen hetkel kulas Trishi, perenaise oel. Ja see on esimene normaalse ekraaniga ja toepoolest kiire internetiga arvuti, mida ma Austraalias naen! Aga Trishil on neid toesti palju, neid odesid ja vendi. Ma ei tee neil vahet ja ma ei tee vahet nende sajal lapsel. Lapsi on siin toesti ikka metsikult, igauhel vahemalt neli-viis ja see on ikka taitsa kohutav, kui tudinud ma nendest olen. Ma toesti ei ole laste inimene. Varem voi hiljem viskab nende ebaloogiline ja mottetu kaitumine minul ule. uuuuuh, tahan normaalset ja loogilist taiskasvanute seltskonda!


Tonis ilmselt jaab kauemaks siia perekonda, aga kui ma miski muu too leian, lahen teen miskit muud, sest jah, lapsed....oeh. Ja uldiselt, veel uks lastealane kusimus ka. Millal opivad eesti lapsed potti kasutama? Siin jalutavad kolmeaastased ka mahkmetega ringi. Minu meelest on see lihtsalt ebanormaalne. Ja see segadus, loga ja plekid, mis lastega kaasnevad. Jah, ei ole minu jaoks. Jatan heaga teistele.

Soidan esmaspaeval Newcastle'isse, Warrenile kulla. Siis hakkan uut tood ka vaatama.

Ahjaa, veel uks kummaline jareldus. Siin on ikka toesti palju koledaid inimesi. Vabandust, kui see kolab jamedalt, aga nii see lihtsalt on. Naojooned on sellised....nagu oleks sassi lainud kellelgi midagi, ja siis see paksuse teema. Johker teema, ja ma ei puudutaks seda uldse, kui ma ei naeks, kui ebatervislikult need inimesed soovad. Koogid, kuklid, coca, kuklid, krobonad, vahepraetud liha, shokolaad, veel limonaadi ja komme, sai, sai, sai, sai, sai, sai. Jah. See paneb ikka motlema.

Selles mottes on meie perekond siin erand, et siin on toeliselt ilusad inimesed. Kohe vaga ilusaid on. Siis on taitsa huvitav vaadata monda teist, kes on lihtsalt kole. Muud sona nagu ei oska kasutada.

Pilte kah siis lopuks

Sellised lilled siin aias siis kasvavadki, jah. Kui vett on, siis voib ju igast asju kasvama panna.


Ja sellised marjad kasvavad ka. Natuke nagu mustikaid meenutavad, on selliseid kasi ja suud maarivad, hapukas magusad marjad. Taitsa hea kraam.


See on siis kohalike keeles windmill ehk siis...tuule...hmm...jah, aitab kuidagi vett majapidamisse transportida, vist. Senini ei ole koigest aru saanud.



Ja apelsini ja sidruni puud kasvavad ka, kui neid kasta. Ukspaev saime suua vaga varsket sidrunit, ja oli ikka palju hapum kui see, mida poest pakutakse.



Ja see on majatagune, kus mina on aiandusoskusi rakendasin. Aiakorrastamine on ikka uks kuradima raske too, suur kummardus teile, aednikud.



Ja see on siis see veekogu, mis asub maja lahedal, ja kust vist enamik vett tuleb? Noh, vaadates seda vett, saab selgeks, miks ma ei oleks pidanud oma valgeid riided pesumasinas pesema. Aga ma pesin, ja nuud on nad midagi muud kui valged. Olin ausalt oeldes paris pahane, et keegi ei hoiatanud ka, sest seal, kus meil see kursus oli, seal oli kaa ikka paris maakoht, aga riideid vois ikka pesta, igat varvi riideid. Jap, Trish sai vist aru, et ma olin ikka vaga pahane, ja pakkus, et ostab mulle Broken Hillist samasugused riided asemele.



Teine aia kulg. Tundub paris kena, eks ole, aga uldiselt ma nende viisi maju ehitada ei armasta. Olin siin peaaegu terve nadala uksi, ja jube kohe oli ikka, eriti kuna majal on sada ust ja enamik on ette topitud nii vildakalt, et neid ei saa sulgeda, voi kui saab, ei kai nad lukku. Mis kasu mul neist siis on, ma tahaks teada? Paris kohe oli ikka moni ohtu, eriti kui tuul tousis ja hiired toas ringi jooksma hakkasid. Ai ai, mul oli paris kohe. Ei uskunudki enne, et ma selline janespuks olen. Aga see vasakpoolne taim pildil on viinamarjapuu...voi poosas voi mis iganes.


Motikad, millest korduvalt juttu on olnud. OutBackpackersite kursusel olid samatuupi, aga vaiksemad motikad. Jalad ei ulatu eriti maha.


Vot selline loodus meil siin ongi, kuigi tavaliselt on puid isegi vahem. Tavaliselt pidi siin siiski natuke rohkem vihma sadama ja siis olevat rohelisem. Raske uskuda, eks ole?



Kutsu, kes oli vahepeal minu ainus vestluskaaslane, siis kui ma Home Alone Austraalia varianti etendasin. Armas kutsu on, kaib jarel, kui ma oues mollan.

Homsest uksik eestlane

Homsest laheb Tonis koos Beniga Broken Hilli, nii et mina jaan siis taitsa uksi ja plegi enam kellegagi eesti keelt raakida. Uh, jah, ma ei lahe, sest mulle ei meeldi motikatega soita. No ei meeldi, eriti kui kiivreid ka ei ole. Kohalike meelest on soov kasutada kiivrit muidugi nali, neil soidavad sulelapsed ja koerad ka motikaga, aga mina tahan kiivrit. Tahan kiivrit! Viimasel paeval OutPackbackersite kursusel soitsin ma hmm, vastu puud, enne seda riivasin viisakamalt ATVga aeda ja traktoriga kundsin ikka monusalt aiaposti. Pisike kahju, aga narvid olid paris krussis. Raakimata siis veel igasugustest sinikatest ja paris suurest motikavihkamisest. ATVd on taiesti kindlalt paremad.


Aga Tonis laheb jah loomi uhest aedikust teise ajama, sest sel mehel, kelle juures me tootame, Ben McKinnonil on kaks farmi, uks on Yarrawin ja teine Broken Hillis...mis selle nimi on, seda ma tapselt ei tea.


Tana alustasime hommikut villakottide laadimisega suurele autole, mille eestikeelne nimi ei tule hetkel meelde, rekka? Noh, jah, mina vaatasin, kas margistus on kottidel ikka oige, ju mul on ikka selline arvepidaja nagu peas, et mind seda tegema pannakse. Tonis sai soita traktoriga, talle meeldis, tuli hasti valja ka.

Eile ja uleeile nii toredad minu jaoks polnud, sest kuna ma ei soida motikaga (tana tegelt korra proovisin jalle ja ei kukkunudki:D), siis ma koristasin toas, aga vot koristamine on igal juhul raskem too kui kauboimangimine, eriti majas, kus koristamisest eriti ei peeta ja loodus ka vaga lihtsalt tuppa ronib. Mulle kindlasti ei meeldi koristamine.

Vot siis sellised motted. Tana on meie perekonnal kulas kaks tapselt uhesugust meest. Vaga naljakas on neid vaadata.

Kangurusid saab iga paev naha, ja emusid ja iguaanasid. Paikest me ei vota, sest nagu enne vist juba mainisin, on siin suur nahavahi oht. Ja siin tundub olevat erilisem olla valge ja puhta nahaga kui arakarsatatud nahaga. Kuumust on kuskil 30 kraadi juures ja on soe, aga mitte kohutavalt. Tegelikult pikad riided aitavad, ei tunne seda kuumust nii vaga. Ja kui pidevalt saab juua ka, siis ei ole uldse hull. Paiksekreem on ka kogu aeg peal. Oositi on monikord paris jahe. Trish, perenaine raakis, et monikord voib siin tulla ka u 50 kraadi, siis on SOE. Praegu on ju alles kevad. Vot jah, sellised lood siis.

Sober, kellele ma uritasin mitu paeva helistada, uputas oma telefoni hobusejoogi kunasse. Inimesed on agedad, eks ole?:D

Aaa, ja nuudseks oleme me hulgim nainud kangurusid, iguanasid, emusid...oli veel moni imelik loom? Kohalikud siin lasevad kangurusid, ma justkui oleks kuulnud teooriat, et kangurud ja lambad voistlevad toidulaua parast. Ja kuna meie oleme lambafarmis nimega Yarrawin...:) Tuul kisub ikka paris tormiseks, ma panen parem arvuti kinni.

Huvitav, elu on huvitav

Palju vett on sellest ajast merre voolanud, kui ma viimati kirjutasin, ja siis jatsin ka veel osa eelmisest nadalast kirjutamata. Peale igasuguste soidukitega eksperimenteerimise opetati meile Outbackpackersite kursusel veel mootorsae (ma loodan, et on oige sona) kasitsemist ja karja ajamist ja autokummi vahetamist (seda ma vist juba mainisin), teisele seltskonnale opetati keevitamist ka. Noh, ja lopuks sain ma uhe vissi korva augustada, Tonis sai margistada kuuma rauaga ja uhel meessoost vissil voeti munad maha ja et oleks ikka ponevam, pandi selle asja peale, kus margistusraudu kuumaks aeti, praeti munand ara ja pakuti soogiks. Viis tukki meie seltskonnast maitsesid ka seda. Tonis vaitis, et nagu liha ikka, mina ei maitsenud. Uh, jole. Mul oli juba enne vissist kahju, ja siis veel suua midagi sellist....uuuhh.


Uldiselt oli see kursus vaga tore, sai raakida paljude toredate inimestega, ja nuud opetab see, et oli tore aeg, sest sai suhelda. Sest suhtlemine on ikka vaga tahtis. Tonis eriti jutukas inimene pole, tema arvab, et igasugused barjaarid on vajalikud. Noh, ma usun, et tal on oigus, eriti kuna mina tundusin parast sealt kursuselt lahkumist, et jube kahju on ara minna, nii toredad inimesed ja nii lahedad vestlused. Eriti meeldis mulle raakida uhe opetajaga, nimi on tal Warren. Kui kunagi uks kursusel olijatest pildid saadab, kui ta levialasse ja netti jouab, siis saab pilte ka naidata.

Nuud oleme tool, 300 kilomeetrit loode-laane suunal linnast nimega Dubbo. See on juba suhteliselt sisemaa ja seega oleme me juba usnagi korbes. Kuivanuna naivad puud, poosad ja natuke kollast rohtu on ka. Ja palju liiva ja tolmu. Tana tousis tuul ja mitte midagi polnud korraga naha, kohe mitte midagi. Taielik liivatorm.


Inimesed, kelle juures me oleme, tunduvad vaga toredad. Seda juttu kirjutan ma ka perenaise varskest lapakast. Meil on oues suur kulmkapp, mis peidab head ja paremat ja kuhu me lihtsalt voime sisse astuda. Elame natuke omaette majaosas...mis pole kull parimal voimalikul viisil ehitatud, aga mis pakub privaatsust. See on tore. Olgu kas voi logu, aga voimalus omaette olla on vaga vaartuslik.


Inimesed on vaga toredad, jah, aga aksent on ikka senikuulduist tugevaim. Alguses ei saanud kohe mitte midagi aru, nuud vahehaaval hakkab saama. Nagu ikka, votab selline asi aega. Jama on see, et ka nemad ei paistnud alguses meie inglisekeelest aru saama. Minu meelest raagime me ju niii lihtsalt. Vigaselt ja valesti, aga kindlasti lihtsalt:D.

Uleeile pakkisime villa 195 kilo mahutavastesse kottidesse, selle pakkimiseks on ka omaette masin olemas. Eile margistasin mina koigepealt varviga neid lambaid, mis lahevad...mai tea, muugiks...ja hiljem ajasime neid uhest aedikust teise, et eraldada sobivad ja mittesobivad lambad. Hiljem tuli sinna mingi libeda olemisega mees, kes ilmselt oli huvitatud ostust. Igatahes krahmas ta oma autolt mingi instrumendi, mis hiljem osutus kaaluks, ja nii hakkasime siis lambaid kaaluma, et saada keskmist kaalu ja siis tuli markida veel mingi rasvaprotsent...voi midagi taolist. Mina olin see, kes pidi tulemused ules markima. Jah, ja tana koigepealt ajasime mingi teise lammastekarja karjamaalt aedikutesse ja siis Tonis koos peremees Beniga pritsis neid mingi roosa vedelikuga...mingite karbeste vastu oli see, ja mina olin see, kes neid lambaid uhest aedikust teise ajas, koos vaga agarate karjakutsudega.


Lambad on anksad, mitte nagu lehmad, keda me ka tana koigepealt autost maha ja siis aedikust karjamaale ajasime.

Ah, helistamisega on siin toredad lood. Vodafone'il, mida mina kasutan, levi ei ole. Tonis ostis Telstra telefoni, sel on levi siis, kui uhendada see autos autoantenniga. Ja ka siis ei ole alati levi. Ise nad kasutavad siin vist veel lisaks akki mingeid raadiolainega telefone. Ja mingi susteemiga on siin ka internet. Lahim suurem linn vist ongi Dubbo ja minul isiklikult on suhtlemisvaegus. Peab ikka nende inimestega rohkem suhelda uritama, sest nad tunduvad agedad tegelt. Vaga heatahtlikud ja kulalislahked.


Neil on perekonnas kolm last, kellest noorim on akki natuke vanem kui 10 paeva, siis on 17kuune Milli ja 9aastane Cris, lisaks on siin veel sugulane Nathan ja perenaisepoolne vanaema, kes meenutab mulle mu vanatadi Ildet :). Ta on vaga sobralik ja tundub, et uritab oma haaldust normaalsemaks keerata. Voi olen mina rohkem aru saama hakanud.


Praegu tundub, et me saame vaikselt ikka tooga hakkama. Kui mitte arvestada kahte tuhja autokummi. Mina kull ei tea, kus need katki laksid. Tonis soitis, aga ma ei oleks osanud seda paremini teha, ple orna aimugi, millest need nii lihtsalt katki lahevad siin. Jap, selline elu ongi siin. Pool seitse ohtul on pime, ja saab naha Milkywayd ja koiki neid tahti, mida Eestis ei nae.

Brisbane on rajult soe koht

Meil on rajult soe. Ohukonditsioneeri peale on kirjutatud, et seda saab kasutada novembrist veebruarini, seega siis, kui nende meelest on toeliselt soe, deem, aga mul on juba praegu vaga soe. Kujutle situatsiooni, kus sa magad, ja samal ajal laheb selg marjaks ja higi lihtsalt voolab. Sest magamine on koormav tegevus, eks ole.

Istun nuud siin arvutis ja uritan broneerida meile reisi Dubbosse, see on see koht, kust meie tooandja Ben peaks meid peale votma. Ja sealt porutame veel 300 kilomeetrit sisemaa poole. Kui Tonist uskuda, siis on seal veel soojem, sest tegemist on sisemaaga. Aga kui uskuda Warrenit, uht meie Outbackpackersite opetajat, ei ole seal vahemalt nii magine kui siin laheduses. Vahemalt jaavad pustloodis maed ara, ma vaga loodan.

Bookisin oma pileti ara ja tahtsin igaks juhuks ule vaadata, kas laks koik oigesti, aga loomulikult pole siin arvutis Acrobat Readerit ja ma ei saa seda teha. Arvutite koha pealt on tegemist kull kiviajaga, ja see ajab kohati ikka vihale. Hallo, kas teil siin ei olegi aasta 2007?

Aga samas olen ma kohanud vaga palju toredaid inimesi, vaga toredaid, kellest voiks saada hea sober. Kull selline sober, keda ilmselt naeb harva, aga kellega on tore telefonis raakida ja e-maile saata. Sudamlikke inimesi siin ikka leidub. Mulle meeldib.

Ja kolme kanguru nagime ka. Agedad olid. Sellised porkavad janesed, jalitasid autot. Mulle vaga meeldis.

Kolm kanguru, motikad, ATV-d, neljaveolised suured autod ja hobused - vahva, kas pole?

Huh, kull meie valisime ikka poneva asja. Esimene paev algas motikasoidu oppimisega. Ja kui alguses oli enam-vahem ok, st sirge maa ja normaalne kiirus, siis ega asi sellega siis ei piirdunud. Siin on selline age kunklik, eestlase moistes magine maa ja nii me siis panime ules ja alla ja siis on sellised vaiksed kunkad, mille eesmark on tagada, et vihmaga koos maapind allapoole ei voolaks, ah, sellised jarsud kunklikud moodustised, ah, nendest ules ja alla jne. Ja ikka kiiremini ja ikka jarsematest kungastest.

Teine osa paevast oli ratsutama oppimine. Uhh, ma peaks utlema, et motikad olid kergemad, kuigi ma olen ju teatavasti suhteliselt sitt juht. Tagumik kais lats-lats vastu sadulat, no ei saanud seda rutmi katte. Tonis seevastu oskas kohe paris hasti. Lopuks tuli mul vist kaaa enam-vahem valja. Igatahes ponev. Ja hobustega ei pea soitme mitukummend kilomeetrit tunnis. Mulle see meeldib.

Tanane paev algas veoauto tundmaoppimise ja siis selle vaga jarsust kunkast ulessoitmise ja allasoitmisega. Kuna siin on ju veoauto neljaveoga....st koik neli ratast veavad, siis jah, saab pustloodis maest ka ules. Alla ka. Ma ikka tosiselt imestasin, kuidas julges Warren, uks meie opetajatest, mind lasta sinna rooli. Sest nagu ma utlesin, olen ma sitt juht ja teiseks kaib kogu opetus ju inglise keeles. Ja mis siis, kui ma mingil otsustaval hetkel enam sonade tahendust ei jaga?

Oh, ma unustasin, me oppisime ka veoauto ratta vahetust ja monede olulisemate solmede tegemist. Paeva teine osa kujutas samade kohutavate jarskude kungaste uletamist ATV-dega. Neile kah vajalik tooriist, nii nad raagivad. Ei, ma usun, aga vot sel hetkel viskas mul kull narv ule. Krt, mul on tunne, et ma kain nendel kungastel lihtsalt umber, aga rall aina jatkub. Uh, aga ma sain tehtud. Ja Warren, see, kes opetas motikaid ja veoautot, vaitis, et ma olen vaga hea opilane, et inimese kohta, kes teeb koiki asju esimest korda, on koik lausa suureparaselt valja tulnud. Nojah, mis tal ule jaabki oelda, eks ole?

Tana utles Tonis midagi ja ma kusisin vastu Why. Jah, hakkab vaikselt kulge ja isegi inglaste aktsendist saab juba aru. Vaikselt. Tood meil veel pole, sest inimene, kes eile utles, et ta votab meid molemaid toole, utles tana ara. See ei olnud eriti age. Jah, vot, oeh. Sooma. Sook on hea, aint et alati on uks ja sama magushapu maitse. Ei tea, kas neile meeldib see nii vaga?

Esimene paev Outbackis

Ja naed, nuud lopuks joudsingi selle vaga aeglase arvutiga sinnamaani, kus lopuks saab trukkima hakata. Nii aeglast arvutit pole vist paris mitu aastat nainud. Aga meie Tonisega olema vist kuskil sellises kohas, mille nimi on Goomeri. Kaisime tana ostmas farmitooks vajalikke asju: uued teksad, mida ma ei plaaninud osta ja mis mulle enam kuhugi kotti ei mahu, uued saapad, uus toopluus ja age, vaga age kauboimuts. See siis selleparast, et siin on tosiselt soe, ja nagu mees, kes meid opetama hakkab, ultes - siin on alles kevad.

Kui ma oigesti maletan, siis ta utles, et siin voib minna nii kuumaks kui 44 kraadi. Aga noh, eks nais jalle, eks ole. Nagu austraallaste lemmikssuhtumist valjendab "no worries" nii utlen mina iga natukse aja tagant, et eks nais, sest ega muud ju oelda ei oska.

Oleme siis sellel tookursusel ja peale meie on siin veel kuus inglast. Hea vedamine, eks? Nii et me oleme ainsad not native speakerid, aga ma selgitasin selle meie opetajale, et mee ju ei oole oma emakeele raakijad ja ta lubas koike ule seletada ja selgitas, et me voime iga hetk kusida, kusida, kusida.

Ostsime oma kauboivarustuse agedast poest, kus olid kaks taiesti fantastilist muujat. Uks oli nii vaimustuses, kui ma utlesin, kust ma olen. Ta teadis Eestit, Latit ja Leedu pealinna. Vaga tore muuja. Mulle uldse teenindajad meeldivad siin. Nad on niiiiiiii sobralikud. Sellest oleks eestlastel metsikult oppida. Ma sain taitsa ok teksad, kuigi mulle on enam-vahem voimatu neid leida, st normaalselt istuvaid.

Homme ootab meid kas ratsutamine voi mingite bikeidega soitmine. Monus, eks :D? Aga igal juhul ponev, ma usun. Eriti kuna ma olen sitt mootorsoiduki juht. Ah, ja telefonil siin levi ple.

Uhh, mulle ei meeldi need hostelid

Oeh, saabusime Tonisega Brisbane'i, mis minule meenutab taiega neid USA filme, kus naidatakse seda toelist Lounat, uimast ja sooja kohakest, kus koik joovad ja soovad midagi ja mitte midagi muud ei teegi. Heh, noh, meenutab see mulle ilmselt seda selleparast, et me oleme aarelinnas ja siin on palju siukseid vaiksemaid maju ja mottetuid poode. Deem, ja ma toesti vihkan neid paljureklaamitud hostele.

Oleme selle uhe oo 8ses toas, mis peaks juba iseenesest utlema, kui kitsas seal on. Mul on sellest uksteise otsas elamisest ikka suht korini. Mitte et ma ei voiks veel natuke nii elada, aga siin olles hakkab inimene ikka tiaega vaartustama iseenda ruumi, voimalust olla omaette, mitte koguaeg kellegi vaatevaljas. Aga samas paistavad teised koik pidevalt funnivat ringi. Ei teagi, mis meil viga on? Alles ukspaev arutasime Otiga, et me vist ei ole ikka paris backpackerid, me tahaks ikka ilusat eluruumi ja head suua. Normaalset tood ka. Eks nais, kas see onnestub meil siin ka voi mitte.

Tonis ja Marijaana jaid uhte kesklinna hosteli. Arvasime, et kohtume ehk 4 kuu parast uuesti, siis juba koik maal. Eks nais, eks nais. Ei oskagi enam muud ju oelda. Loodetavasti on homme algav maatookursus midagi normaalset, ma toesti loodan seda. Ja seda loodan ka, et seal antakse midagi normaalset suua. Isegi kui raha on, siis ega osta ei oska ikka, sest siinsed chinase ja japanese restoranid...ja india omad, no mitte ei tea, mida toitude nimed ikka endas peidavad. Mina ostsin tana mingi suht normaalse asja, aga Tonise part ei olnud just parim maitseelamus. Pitsast ja rampstoidust ma parast suuremat kohuvalu edaspidi loobun. Aga vot kakaod osatakse siin toesti teha! Ostsin seda kaks korda meie bussireisi ajal ja molemad korrad olid joogid lihtsalt super maitsega! Ja varske salat oli ka vaga varske. Vaga hea, see on vaga hea.

Tonis ja Marijaana hmm, uhes meie paljudest lennujaamadest. Singapuri lendu ootamas.


Mina (Tonis ja Marijaana alles hakkavad kohti valima) seal samas lennujaamas, aga enne check ini tudumas. Meil olid veel head kohad:D.

Sama lennujaam parast check ini. Meie lend hilines alguses ja veel parast (istusime pardal, aga lennuk millegiparast ohku ei tousnud), nii et Singapuri lennujaamas oli uks suur kihutamine. Aga me joudsime kohale ja seal olid toeliselt viisakad kontrollid. Tegid koti lahti, otsisid labi ja panid viisakalt koti kinni ise. Eriti taistopitud koti puhul oli see kaunis raske :D.

Lennuk, millega me soitsime Londonist Singapuri, ja uhe sellisega soitsime sealt edasi Sydneysse ka.

Rand, mis meil aknast paistab. Nimega Bondi. Pidi olema surfarite paradiis, siin naeb ka pidevalt surfajaid ja jooksjaid ja muidu treeninguhulle.


Ukspaev oli rannas tuulelohede lennutamise voistlus.

Rand, rand.

Siin on mingid huvitavad valibasseinid. Selles konkreetses me vist ujumas ei saaks kaia, mul on jaanud selline mulje, sest see on uhe vaga kalli kortermaja korval...aga voib-olla saaks ka.

Rand teiselt poolt ja veidi tormisema ilmaga. Viimasel ajal meil on siin ka vihma sadanud ja veidi tormisem olnud. Kui vaadata korgele vasakule, siis seal kandis meie elamegi.

Meie uhikatuba. Mina vist pildistasin, sest mina asun teisel pool uleval.

Sydney kesklinn. Sellisest kaugusest tundub kena, eks ole? Aga nende majade vahel ringi kaia mulle ei meeldi. Uldse mulle see kesklinn eriti ei meeldi.

Ah, ja vapustavad pildid meie uhiskoogist. Eile olid molemad kraanikausid siis sellises olukorras. Ma tegin agaralt pilte ja uks vanem mees uuris, miks ma seda teen. Selgitasin, et teen, sest see on nii kole, see olukord. Hah, ta hakkas koristama.

Ja laud, kus justkui peaks saama midagi valmistada. Paku, kas selline segadus tekitab soovi midagi vaaritada. Vist mitte?