Saast

Hambaarst väitis, et mul on kuus või seitse auku. Ega enam ei mäleta, ei ole vist ka oluline, eks? Oleks, et üks või kaks... Ei tea, alati on väidetud mulle, et on head hambad ja lappima ei pea, ja nüüd tuleb tegelane, kes arvab, et ma võiks järgmine kord kohe tund aega broneerida ja paar tuhat temale jätta.

Arst ise oli tore, aga siis ...kui tagasi lähen, lasen mõnda kohta veel lihvida. Kui siis ka veel selline tunne on. Ja just siis, kui mina tahan raha kokku hoida, siis tulevad sellised uudised.

Ma talle selgitasin ka, et kuulge, mul on alati olnud head hambad. Siis ta pakkus, et mulle on kas magus äkki väga maitsma hakanud või on mul katkiste hammastega peigmees. Hahaa, see viimane pani mind küll vist väga üllatunult silmi pilgutama.


Ah, ja mis ma veel teada sain: et tänapäeva hambapastad tingivad selle, et isegi kui on juba sügav auk, siis inimene ei kurda valu üle...st tuimestavad valu, ja et tarkusehambaid tema välja ei tõmbaks, isegi siis, kui need on augulised, sest hambad on ikka söömiseks. No ma ei tea, tarkuse hammast ma ikkagi lappima ei hakka. Ta nõustus. Aga peale selle jääb ikkagi mitu auku. Kohutav!

Sajab

Tänasest koledamat ilma annab otsida. Ja siis kui isa mind bussijaama viis, läks auto katki. Ei olnud eriti vinge päeva algus, aga nagu sama bussiga tööle sõitnud läbimärg Ardo kinnitas, ongi autodel kombeks katki minna. Usume teda, sest miks temagi bussiga tööl käib (A).


Rääkisin eile Kadiga msnis ja sain aru, et tegelt ei tea ma mingi osa seltskonna tegemistest ikka kohe üldse mitte miskit. Ega viimasel ajal ei ole huvi ka tundnud, ja ilmselt pole ka tuntud huvi, et mulle midagi selgitada. Ilmselt olen nii mõnestki asjast valesti aru saanud, või mitte? Ja samas, tore on kordki lähtuda kontrollimata faktidest ja emotsioonidest. Töö juures seda ju teha ei saa, kuigi mõnikord tahaks... Ükskord üks inimene arvas, et tema ei oleks hea ajakirjanik, sest vist alguses helistaks inimestele ja siis edaspidi mõtleks loo välja.... :)

Täna palus peatoimetaja, et ma kirjutaks arvamuse sellest, miks ma ära lähen. Reisule. Et mis sunnib noori minema. Intrigeeriv mõte, aga samas segav, sest eks ole iga inimese minek kinni ikka tema enda elus, eraelus. Ma ei saa üldistada, miks kõik teised lähevad, mina lähen, sest vajan vaheldust. Ja praegu ootan ma, et saaks maale, kus on ilusam ilm. Sest vihm, jah, sobib raamatulugemiseks ja magamiseks, aga mitte aktiivseks tööks ja seltskonnaeluks.

Ma ei saa öelda, et see sobiks filmivaatamiseks, sest olen paari viimase päeva nii palju filme vaadanud, et kohati enam silm ei seleta. "Deja vu" kui ma kirjutasin selle õigesti? oli väga hea, mulle meeldib Denzel Washington. Ja "Hitch" meeldis mulle ka. Ja jällegi ma ei tea, kas ma kirjutasin nime õigesti, aga Will Smith oli tasemel. Üldiselt ta mulle ei meeldi ja pealegi kipun ma neid musta nahavärviga mehi sassi ajama, nt Will Smith ja Eddy Murphy oli alles paar päeva tagasi üsna üks ja sama inimene. Noh, tegelt on Eddy oluliselt nõmedam. Mulle need neegrinaljafilmid üldiselt ei istu, aga Hitch sedamoodi õnneks polnud. "Casino Royale" oli ka mõnus, kuigi mul oli raske vahtida sellist reetmist nagu seal. Aga see Bond on ometi kord seks mees! Ah, ilus. Ja siis olid mingid tantsufilmid, mida ma üldiselt armastan. Noh, igatahes olen ma end jälle vahepeal laenutusse tulnud filmidega üpriski kurssi viinud:D. Ja kui keegi veel mõnda head pakuks, vaataks ilmselt edasi, aga silmade tõttu peab vahet pidama.


Lähen täna hambaarsti juurde. Just äsja helistati ja küsiti, kas ma ikka tulen, sest neil on aegu vaja ja kui ma ei tule, siis nad annavad selle kellelegi teisele. Krt, raha peab maksma, ja siis keegi veel eeldab, et ma ikka ei tule. Hehee, muidugi tulen. Loodetavasti ma kogu oma kogutud tuhandeid sinna ei jäta. Aga see ei ole ka võimatu. Mul üldiselt päris pudru suus pole, aga ega ma hambaarstidesse kiindunud ka ei ole. Võeh.

Okei, surematud lood ootavad valmimist :)

Jah

Mind ikka siiamaani natuke hämmastab see, et ongi võimalik bussis arvuti välja võtta ning tööd tegema hakata. Kuigi olemine on siin natuke kõikuv, ajab asja ära, ja pealegi jõudsin ma täna (st esmaspäeval) Tallinnas ülitäpselt ühe bussi pealt teisele. Äge! Kuidas ikka sellised „pisiasjad“ mõnikord rõõmu teevad! Kodus on tore.

Kuulan hetkel Michael Jacksoni või nagu mu vend räägib, siis eestipäraselt Mihkel Jaaksoni laulu One More Chance. Ja selliste laulude puhul läheb ikka mõte selle peale, kui imelikult minu igasugused suhted ja suhtealged lõppevad. Et justkui oleks sisse kodeeritud, et keeran mina mingi käki või polegi ma selle inimese jaoks midagi erilist, vaid mingi ...mai tea, vaheetapp?

Mis mind aga vihastab - lisaks olematutele moraalinormidele, ilma milleta mina elada ei saaks – on see, kui ma tajun, et olen ise meelega silmad sulgenud selle ees, mida ma näha ei taha, aga mis sellegipoolest on ju olemas. Kuidas see ütlus ongi – et kui juhtub ükskord jama, siis on tema süüdi, kui kaks korda, siis oled juba ise süüdi. Midagi taolist. Antud juhul olen siis mina. Sest silmi sulgedes sellegipoolest sitast saia ei saa. Ei saa. Aga samas on ju mõttetu sõimata soovi olla armastatud, kas pole?

Ja siis ma mõnikord kadestan neid, kes astuvad vähemalt pealtpaista ilma igasuguse pingutuseta ühest suhtest teise. Minu jaoks tundub see ilmvõimatu, sest lülitada automaatselt see armastus, mida ma tunnen ühe inimese vastu, teisele üle....No on alles võimed või siis võimetus, sest tundeid ei olegi. Aga nii pole mõtet jälle üldse suhelda, minu arvates.

****
Tegin täna intervjuud ühe väga meeldiva noore lauljaga, kellest enam meelde jääb see, et tema laseb elul kulgeda, peamine et oleks maailmaga rahujalal ja õnnelik. Jälle väga hea filosoofia, aga samas paneb see mind imestama. Sest ma ei saaks ilma plaanideta. Igas hommikus ja õhtus ja ammugi tööpäevas on plaanid ja tähtajad, ja loomulikult on Suure Tuleviku plaanid.

See ei tähenda, et plaanid ei võiks muutuda, muidugi võivad, ja teevadki seda, aga plaanid peavad olema, ja mida täpsemad, seda paremad. Sest kui on plaanid, on eesmärgid, mille poole püüelda. Ja kui midagi väga tahta – st mitte inimesi, aga muid eesmärke ja situatsioone küll – siis saab need ka. Ma arvan, et mu järgnev eesmärk on saada miljonäriks:D. Aga see on ka selgeks saanud, et tööga ma miljokaks ei saa, vähemalt mitte selles elus. Ja ega tegelikult ühe miljoniga midagi teha ei ole ka.


See sai mulle ka intervjuud tehes selgeks, et ma olen ikka kuradima materiaalne inimene. Et kui ma küsin unistusi, siis ma loodan kuulda 2,2st lapsest, koerast, kassist JA MAJAST. Tegelikult kuulsin hoopis õnnest ja rõõmust. See on väga värskendav, aga minu jaoks on õnn ja rõõm vaieldamatult siiski ka materiaalse poolega seotud. See ei tähenda, et saaks tõmmata võrdusmärgi raha ja õnne vahele, aga raha on siiski oluline.

Nii et kallis ülitark humoorikas rikas mees, ma ootan sind! :D

Geisha ja vahva sõdur

Laupäeva õhtul pakkus Liis meile närvikõdi sellega, et kadus lihtsalt seltskonnast ära. Niisiis haaras Pille mul käest kinni ja me marssisime ühte kanti ja siis jälle teise kanti ja samal ajal karjus Pille Liiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis. Lõpuks leidsime Liisu rannalt "tähti vaatamast". Tore, et ma kiiresti närvi minna ei oska, muidu oleks päris paha olnud.

Eriti seetõttu, et sellele eelnes mäng, kus kõik meist vaikselt mõrvari käe läbi surma said. Mina olin ametilt Geisha ja siis vahva sõdur. Teisel korral tappis mõrvar Pille, ametilt vanadekodu hooldaja, mind kohe ära, aga esimesel korral pidasin päris kaua vastu. Lõpuks nottis külarahvas mind maha. Mitte ei saa aru, kuidas inimesed ei usu, kui ma ütlen, et ma ei ole mõrvar. Ma olen ikka see inimene, kes otse näkku valetada ei oska, seega kui ma oleks mõrvar olnud, oleks ma vait olnud, mitte kinnitanud, et ma ei ole mõrvar. A no vot, ikka notiti maha, mis siis, et ametilt hoor Mirko hoopis killer oli. Aga mäng oli tore...enne Liisu haihtumist.


Nüüdsest olen mulatt, sest päikest oli ikka liiga palju järgmisel päeval. Kuigi ilm oli super ja rand täitsa äge, olen ma nüüd kummalist värvi. Väga kummalist. Mulatt Geisha. Aga aitab naljast, töö ootab! Ägedat tööd kõigile teile, kel puhkus lõppes!:D

Tüdimus, tüdimus, tüdimus, tüdimus, tüdimus

Ma olen tööst nii surmavalt tüdinud, et enam ei suuda. Ilmselt on mul see vahepealne palavik ja täielik apaatsus ka ületöötamisest, ja need 12-13tunnised magamised ka. Kusjuures ma ei tunne, et ma oleks üle maganud. Pigem magaks veidi veel. Hullumeelne.

Töötahe, tule tagasi! Veel vähemalt üheks kuuks. Sest kuu aja pärast tuleb juba sünnipäev ja äraminek. :)

Töll oli äge

Tõeliselt äge, kuigi jah, ma ju tööl. Ega siis ei saanud niisama tsillida. Ja ega eriti aega kellegiga rääkida ka ei jäänud, hommikul ju kohe tööle tagasi. Aga see-eest õppisin fotokat tundma.

Mina olen rahul.

Täna näeme kosmoses

Lähen täna Liisu & Tomiga Pirita kloostri varemetesse Kosmikuid ja Metsatöllu vaatama. Liisu hääl oli kuidagi imelik, kui ta küsis, kas ma ikka tulen, nii et ma siis tean, mida oodata :)

Peaksin mõlema ansambliga intervjuu ka tegema. Nägin seda unes täna...ja see oli naljakas. Loodetavasti tuleb ikka sutsu sisutihedam intervjuu kui minu unevariant. Aga nüüd tööle - esileht, nämm, nämm, ootab prügiteemaga täitmist.

Millal tuleb minu kord? Teine kord.

Täna on taas teisipäev, sedakorda ilusa ilmaga. Põhjus, miks ma teisipäeva hommikuti siia miskit kriban, on selles, et siis on minu töö juures kõige rahulikum ja uimasem aeg. Keegi sõimab juba minu hommikul üles pandud loo taga, et Sadolin ei ole ikka nii ohutu ettevõte, nagu sealne tootmisdirektor kirjeldab minu loos. Heh, ega minu endagi arvates pole see just niisama tehas, kuigi see-eest oli see põnev koht...Igatahes ei ole see minu arvamus, mis loos on, vaid ikka allika arvamus ja info...seda võiks haritud inimene ikka eristada. Aga head sõimu, äkki teeb kellegi päeva paremaks :)


Käisin eile Pillega Meie pubis söömas ja pidin pärast seda lihtsalt peaaegu magama jääma, sest no ei saanud, niii karm uni oli. Ei tea, mida nad seal meile sisse söötsid? Okei, nali, toit oli hea.

Aga ühe eelneva teema juurde tagasi tulles - ma loodan, et ma rohkem sellest jahuma ei pea - ma ikkagi arvan, et minul on õigus tunda ühtpidi ja teisel inimesel õigus tunda teistpidi. Ehk siis tõlkes: ma ei pea oma tundeid põhjendama ja ega sel pole mõtet ka. Seda avastasin just eile - et ei ole mõtet põhjendada asju, millel ei ole ratsionaalset põhjendust. Mõttetu. Mina tunnen viha, pettumust ja ükskõiksust ja kui teine inimene ei tunne midagi, siis see on tema õigus. Aga see ei tähenda ka seda, et mina midagi tundma ei peaks.

Ja tegelikult on see teema täiesti mõttetu kõige selle suremise keskel. Alles suri Märjamaal 9aastane Ruudi, lisaks igal nädalavahetusel juba neli inimest liikluses. Sedakorda küll mitte meie maakonnas. Vaikselt hakkab jälle tekkima see hirm, et millal jõuab järjekord kellegi meieni. Mõtlesin seda mõtet ka vahetult enne avariid ja kui see midagi muud ei muutnud, see õnnetus, siis seda küll, et liiklusmaniakid ajavad mind aina enam vihale.

Ükspäev ka mingi pägade kari sõitis vana pruuni ilma registreerimismärgi ja tuledeta autoga maastikukaitsealal (!). Kusjuures, nagu ma hiljem teada sain, olid nad vanuses 10-12. Milline värdjas vanem annab oma lapsele katkise logu auto, samas kui nii paljud noored saavad liikluses surma? Milline ebanormaalne vanem ostab oma lapsele ATV? Sry, aga ma tõesti ei mõista.

Mõtlesin see hetk tõsiselt, et lähen sõiman need lapsed lihtsalt läbi - et nad sõidavad vales kohas, vale asjaga, vales vanuses...aga jätsin selle tegemata. Äkki mu kutsu oleks kartma hakanud :):D Aga järgmine kord lähen sõiman, ja helistan politseisse ka. Kui vaja, siis mitu korda. Selline nali peab ära lõppema! Ma tahan elada! Ja ma tahan, et mu lähedased elaks!

Nii tore! Päriselt ka!

Kohtasin täna risti kandvat meest, ehk siis Keith Wheelerit, kes sõna otseses mõttes kannabki pea kolmemeetrist risti endaga kaasas ja kelle eesmärk on risti abil rääkida lunastusest ja andestusest. Sellest, millest täpselt veel, selle kuulan diktofonilt veel korra üle, sest kuigi selle inimese inglise keel oli perfektne (mida sa ameeriklaselt ikka tahad?), ei jõudnud vist päris kõik mulle kohe kohale.


Seda teoreetilist ja tõsist osa asjast jõuan ma veel lehes kirjutada, aga tegelikult tahtsin ma öelda, et see ristikandja oli veel üks neist, kes usub siiralt ja tugevalt oma missiooni. See muudab rääkimise niivõrd tugevalt uskuva inimesega omamoodi kirjeldamatuks kogemuseks.

Kuigi Keith Wheeler rääkiski jumalast ja usust, on olnud teisigi, kes räägivad sõjast ja rahust (Neeme Brus), õpetamisest (Krista Mägi), merest ja maast (Teo Toompuu), inimestest ja üksteise peegeldamisest (Krista Olesk) jne. Neid kõiki iseloomustab see kirg ja usk oma tegevusse ja valitud teesse ning seetõttu tundub rääkimine nendega nagu mingisuguse tõepoolest religioosse kogemusena.

Sest on üks hetk, kui sa näed maailma nagu nemad seda näevad, ja see tundub nii selge, arusaadav ja mõistetav. Ja nii õige. See on vapustav tunne, et korraks on maailm minu jaoks ka selge.

Või nagu Keith ütles, näitab end jumal siis, kui sa seda ise palud. Kui mul oleks niivõrd rõõmsate säravate silmadega kirikuõpetaja, oleks ma usklik. Olen ehk praegugi juba natuke. Aitäh! Selle "maailm on selge" hetke eest!

Vasta telefonile, raisk!

Ajakirjaniku puhul tähendab halb päev teiste sõnadega seda, et keegi ei vasta telefonile. Eriti nõme on siis, kui ma inimesena ei tahagi sellele inimesele helistada, sest tõenäoliselt ma saan oma küsimuste pärast sõimata, aga loo seisukohast oleks kas või sõimu vaja. Sest see tähendab, et ma olen kõigi oluliste inimeste arvamust küsinud.


Nii et palun, kas või sõima mind, aga vasta telefonile, raisk! Kosmoses näeme?

Keegi valab pisaraid

Õues sajab juba mitmendat tundi, nii et tööle saamine oli omaette kunst kohe - väikses kohas muutub kruusatee vihma mõjul ju täielikuks lögaks. Rõve! See on see osa, mida ma maal elamise juures vihkan. See, et olenemata 30kraadisest külmast tulen mina ikka jala mitu kilomeetrit vantsides tööle...ja ma tulen tööle ka siis, kui sajab, sajab, sajab. Seekord õnneks tõi isa autoga ära. Seega täna ma sopamülgast kaasa võtnud pole.


Tegelikult mulle mõnikord meeldib vihm. See on ehtne küünlapõletamise, filmivaatamise ja raamatulugemise päev. Kahju, et seda täna teha ei saa. Täna ootab esileht kirjutamist ja umbes kümne minuti pärast ma seda tegema hakkangi. Sellega kaasneb alati selline närvitsemine, et kas saan kõik inimesed kätte ja loo õigel ajal valmis...aga samas on elu näidanud, et pea miski ei jää tegemata. Loodetavasti täna teistsugune päev ei tule :)


Ma usun, et Ardol on õigus, kui ta väitis, et pole mõtet mõelda ebaolulisi asju olulisemaks kui need on. Ei ole jah, ja pealegi on mul Eestis jäänud olla veel poolteist kuud. Kui miski muu ei rõõmusta, siis see küll :)

Eriti sellise ilma puhul :)

***
Ah, ja asi, mida ma olen mitu korda tahtnud ka lisada - kui keegi meie kängist seda blogi lugeda viitsib, siis võiks endast mingi märgi ka maha jätta:) Oleks mulle ka põnevam.

Lihtsalt

Vaatasin üht päris ägedat filmi, kus lõpuks - hoolimata vahepealsest äksionist - ikka kellelegi keegi jäi. Et vahetame küll, aga kuna on paaris arv...siis tulemuseks on ka paarid.


Tore film oli. Seal kestel üks oluline mees:D soovitas naisele, et see ei püüaks enam nii väga. Sest sel pole nii kui nii mõtet. Hea mõte ju? Ma mõtlen, et ma enam ei püüa. Mitte et ma usuks, et ma siis ka õnneliku lõpu otsa komistaks, aga vähemalt jääks püüdmise vaev ära. Et ei püüa olla kena ega õel ega sõber ega viisakas ega keegi, kes hoolib. Olen kes olen. Lihtsalt.

Ja üldse...?

Ma ei saa aru, kuidas saab tulla selle peale, et kaks meest hakkavad kolmandale soengut tegema??? Mida??? Imelikud. Öö laul - Electric Six "Gay Bar"

Elu on mõnikord perses, ma ütlen

Kuna ma sain siin Ardo juures teada, et inimesed ikka jubedalt fännavad mu blogi :D, siis tuleb ikka siia midagi tarka ja ausameelset laduda. Ega meeleolu on ka selline, et tahaks ilgelt karjuda ja kellegi maha tappa.

Pärast äkki oleks kahju, aga siis ei oleks ma sunnitud sellist jama taluma. Olukord, mida ma kõige rohkem elus vihkan, ja milles ma taaskord olen:@! See on vist see, et see, mida sa kardad, selle sa saad. Mina saan vastikud mehed.

Kaotada on ikka väga raske. Ei, ma ei armastanud sind, aga kellelegi kaotada on ikkagi sellest hoolimata raske. Sest paratamatult sa võrdled inimest, kellele sa kaotad, ja sa tead, et sa kaotasid seetõttu, mis peitub su sees ja muudab su nii kinniseks, et sa ei ole suuteline olema rohkemat kui ajakirjanik ja hea sõber. Miks teine, vabandust, kolmas osapool võitis, seda ma ei tea.

Aga võib-olla ma ei kaotanudki kedagi? Mis teha, siis tuleb tunnistada, et viinamarjad on hapud, või vähemalt ma üritan neid hapuks mõelda. Ei olnud hapud, aga sellist inimest, kes oma niinimetatud sõpra sellise käitumisega premeerib, vast polegi mõtet tahta. Päris ausalt on ju nii?

Krdi viimased päevad ongi pannud ilgelt meessoos taaskord pettuma. Sõber, kes üritas põõsasse tõmmata, kui ta enda naine ootas last (palju õnne, oled nüüd isa!), tuttav, kes tahtis mind umbes viiendaks armukeseks ja samas vandus tõemeeli, et tema pole enne sellises olukorras olnud, ja siis see äge sõber, kelle uue naisega ma siin seltskonnas võidu naeratan. Nii äge!


Kusjuures, naine on ju tore. Aga mina olen ikkagi ilusam! Sina kaotasid, mitte mina! Ma saan ägedama, ilusama, seksikama ja rikkama mehe. Austraalias kohtume, nagu Tõnis ütleb!