esmaspäev, 9. juuli 2007

Elu on mõnikord perses, ma ütlen

Kuna ma sain siin Ardo juures teada, et inimesed ikka jubedalt fännavad mu blogi :D, siis tuleb ikka siia midagi tarka ja ausameelset laduda. Ega meeleolu on ka selline, et tahaks ilgelt karjuda ja kellegi maha tappa.

Pärast äkki oleks kahju, aga siis ei oleks ma sunnitud sellist jama taluma. Olukord, mida ma kõige rohkem elus vihkan, ja milles ma taaskord olen:@! See on vist see, et see, mida sa kardad, selle sa saad. Mina saan vastikud mehed.

Kaotada on ikka väga raske. Ei, ma ei armastanud sind, aga kellelegi kaotada on ikkagi sellest hoolimata raske. Sest paratamatult sa võrdled inimest, kellele sa kaotad, ja sa tead, et sa kaotasid seetõttu, mis peitub su sees ja muudab su nii kinniseks, et sa ei ole suuteline olema rohkemat kui ajakirjanik ja hea sõber. Miks teine, vabandust, kolmas osapool võitis, seda ma ei tea.

Aga võib-olla ma ei kaotanudki kedagi? Mis teha, siis tuleb tunnistada, et viinamarjad on hapud, või vähemalt ma üritan neid hapuks mõelda. Ei olnud hapud, aga sellist inimest, kes oma niinimetatud sõpra sellise käitumisega premeerib, vast polegi mõtet tahta. Päris ausalt on ju nii?

Krdi viimased päevad ongi pannud ilgelt meessoos taaskord pettuma. Sõber, kes üritas põõsasse tõmmata, kui ta enda naine ootas last (palju õnne, oled nüüd isa!), tuttav, kes tahtis mind umbes viiendaks armukeseks ja samas vandus tõemeeli, et tema pole enne sellises olukorras olnud, ja siis see äge sõber, kelle uue naisega ma siin seltskonnas võidu naeratan. Nii äge!


Kusjuures, naine on ju tore. Aga mina olen ikkagi ilusam! Sina kaotasid, mitte mina! Ma saan ägedama, ilusama, seksikama ja rikkama mehe. Austraalias kohtume, nagu Tõnis ütleb!

Kommentaare ei ole: