Mind ikka siiamaani natuke hämmastab see, et ongi võimalik bussis arvuti välja võtta ning tööd tegema hakata. Kuigi olemine on siin natuke kõikuv, ajab asja ära, ja pealegi jõudsin ma täna (st esmaspäeval) Tallinnas ülitäpselt ühe bussi pealt teisele. Äge! Kuidas ikka sellised „pisiasjad“ mõnikord rõõmu teevad! Kodus on tore.
Kuulan hetkel Michael Jacksoni või nagu mu vend räägib, siis eestipäraselt Mihkel Jaaksoni laulu One More Chance. Ja selliste laulude puhul läheb ikka mõte selle peale, kui imelikult minu igasugused suhted ja suhtealged lõppevad. Et justkui oleks sisse kodeeritud, et keeran mina mingi käki või polegi ma selle inimese jaoks midagi erilist, vaid mingi ...mai tea, vaheetapp?
Mis mind aga vihastab - lisaks olematutele moraalinormidele, ilma milleta mina elada ei saaks – on see, kui ma tajun, et olen ise meelega silmad sulgenud selle ees, mida ma näha ei taha, aga mis sellegipoolest on ju olemas. Kuidas see ütlus ongi – et kui juhtub ükskord jama, siis on tema süüdi, kui kaks korda, siis oled juba ise süüdi. Midagi taolist. Antud juhul olen siis mina. Sest silmi sulgedes sellegipoolest sitast saia ei saa. Ei saa. Aga samas on ju mõttetu sõimata soovi olla armastatud, kas pole?
Ja siis ma mõnikord kadestan neid, kes astuvad vähemalt pealtpaista ilma igasuguse pingutuseta ühest suhtest teise. Minu jaoks tundub see ilmvõimatu, sest lülitada automaatselt see armastus, mida ma tunnen ühe inimese vastu, teisele üle....No on alles võimed või siis võimetus, sest tundeid ei olegi. Aga nii pole mõtet jälle üldse suhelda, minu arvates.
****
Tegin täna intervjuud ühe väga meeldiva noore lauljaga, kellest enam meelde jääb see, et tema laseb elul kulgeda, peamine et oleks maailmaga rahujalal ja õnnelik. Jälle väga hea filosoofia, aga samas paneb see mind imestama. Sest ma ei saaks ilma plaanideta. Igas hommikus ja õhtus ja ammugi tööpäevas on plaanid ja tähtajad, ja loomulikult on Suure Tuleviku plaanid.
See ei tähenda, et plaanid ei võiks muutuda, muidugi võivad, ja teevadki seda, aga plaanid peavad olema, ja mida täpsemad, seda paremad. Sest kui on plaanid, on eesmärgid, mille poole püüelda. Ja kui midagi väga tahta – st mitte inimesi, aga muid eesmärke ja situatsioone küll – siis saab need ka. Ma arvan, et mu järgnev eesmärk on saada miljonäriks:D. Aga see on ka selgeks saanud, et tööga ma miljokaks ei saa, vähemalt mitte selles elus. Ja ega tegelikult ühe miljoniga midagi teha ei ole ka.
See sai mulle ka intervjuud tehes selgeks, et ma olen ikka kuradima materiaalne inimene. Et kui ma küsin unistusi, siis ma loodan kuulda 2,2st lapsest, koerast, kassist JA MAJAST. Tegelikult kuulsin hoopis õnnest ja rõõmust. See on väga värskendav, aga minu jaoks on õnn ja rõõm vaieldamatult siiski ka materiaalse poolega seotud. See ei tähenda, et saaks tõmmata võrdusmärgi raha ja õnne vahele, aga raha on siiski oluline.
Nii et kallis ülitark humoorikas rikas mees, ma ootan sind! :D
Mis mind aga vihastab - lisaks olematutele moraalinormidele, ilma milleta mina elada ei saaks – on see, kui ma tajun, et olen ise meelega silmad sulgenud selle ees, mida ma näha ei taha, aga mis sellegipoolest on ju olemas. Kuidas see ütlus ongi – et kui juhtub ükskord jama, siis on tema süüdi, kui kaks korda, siis oled juba ise süüdi. Midagi taolist. Antud juhul olen siis mina. Sest silmi sulgedes sellegipoolest sitast saia ei saa. Ei saa. Aga samas on ju mõttetu sõimata soovi olla armastatud, kas pole?
Ja siis ma mõnikord kadestan neid, kes astuvad vähemalt pealtpaista ilma igasuguse pingutuseta ühest suhtest teise. Minu jaoks tundub see ilmvõimatu, sest lülitada automaatselt see armastus, mida ma tunnen ühe inimese vastu, teisele üle....No on alles võimed või siis võimetus, sest tundeid ei olegi. Aga nii pole mõtet jälle üldse suhelda, minu arvates.
****
Tegin täna intervjuud ühe väga meeldiva noore lauljaga, kellest enam meelde jääb see, et tema laseb elul kulgeda, peamine et oleks maailmaga rahujalal ja õnnelik. Jälle väga hea filosoofia, aga samas paneb see mind imestama. Sest ma ei saaks ilma plaanideta. Igas hommikus ja õhtus ja ammugi tööpäevas on plaanid ja tähtajad, ja loomulikult on Suure Tuleviku plaanid.
See ei tähenda, et plaanid ei võiks muutuda, muidugi võivad, ja teevadki seda, aga plaanid peavad olema, ja mida täpsemad, seda paremad. Sest kui on plaanid, on eesmärgid, mille poole püüelda. Ja kui midagi väga tahta – st mitte inimesi, aga muid eesmärke ja situatsioone küll – siis saab need ka. Ma arvan, et mu järgnev eesmärk on saada miljonäriks:D. Aga see on ka selgeks saanud, et tööga ma miljokaks ei saa, vähemalt mitte selles elus. Ja ega tegelikult ühe miljoniga midagi teha ei ole ka.
See sai mulle ka intervjuud tehes selgeks, et ma olen ikka kuradima materiaalne inimene. Et kui ma küsin unistusi, siis ma loodan kuulda 2,2st lapsest, koerast, kassist JA MAJAST. Tegelikult kuulsin hoopis õnnest ja rõõmust. See on väga värskendav, aga minu jaoks on õnn ja rõõm vaieldamatult siiski ka materiaalse poolega seotud. See ei tähenda, et saaks tõmmata võrdusmärgi raha ja õnne vahele, aga raha on siiski oluline.
Nii et kallis ülitark humoorikas rikas mees, ma ootan sind! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar