kolmapäev, 11. juuli 2007

Keegi valab pisaraid

Õues sajab juba mitmendat tundi, nii et tööle saamine oli omaette kunst kohe - väikses kohas muutub kruusatee vihma mõjul ju täielikuks lögaks. Rõve! See on see osa, mida ma maal elamise juures vihkan. See, et olenemata 30kraadisest külmast tulen mina ikka jala mitu kilomeetrit vantsides tööle...ja ma tulen tööle ka siis, kui sajab, sajab, sajab. Seekord õnneks tõi isa autoga ära. Seega täna ma sopamülgast kaasa võtnud pole.


Tegelikult mulle mõnikord meeldib vihm. See on ehtne küünlapõletamise, filmivaatamise ja raamatulugemise päev. Kahju, et seda täna teha ei saa. Täna ootab esileht kirjutamist ja umbes kümne minuti pärast ma seda tegema hakkangi. Sellega kaasneb alati selline närvitsemine, et kas saan kõik inimesed kätte ja loo õigel ajal valmis...aga samas on elu näidanud, et pea miski ei jää tegemata. Loodetavasti täna teistsugune päev ei tule :)


Ma usun, et Ardol on õigus, kui ta väitis, et pole mõtet mõelda ebaolulisi asju olulisemaks kui need on. Ei ole jah, ja pealegi on mul Eestis jäänud olla veel poolteist kuud. Kui miski muu ei rõõmusta, siis see küll :)

Eriti sellise ilma puhul :)

***
Ah, ja asi, mida ma olen mitu korda tahtnud ka lisada - kui keegi meie kängist seda blogi lugeda viitsib, siis võiks endast mingi märgi ka maha jätta:) Oleks mulle ka põnevam.

Kommentaare ei ole: