Kohtasin täna risti kandvat meest, ehk siis Keith Wheelerit, kes sõna otseses mõttes kannabki pea kolmemeetrist risti endaga kaasas ja kelle eesmärk on risti abil rääkida lunastusest ja andestusest. Sellest, millest täpselt veel, selle kuulan diktofonilt veel korra üle, sest kuigi selle inimese inglise keel oli perfektne (mida sa ameeriklaselt ikka tahad?), ei jõudnud vist päris kõik mulle kohe kohale.
Seda teoreetilist ja tõsist osa asjast jõuan ma veel lehes kirjutada, aga tegelikult tahtsin ma öelda, et see ristikandja oli veel üks neist, kes usub siiralt ja tugevalt oma missiooni. See muudab rääkimise niivõrd tugevalt uskuva inimesega omamoodi kirjeldamatuks kogemuseks.
Kuigi Keith Wheeler rääkiski jumalast ja usust, on olnud teisigi, kes räägivad sõjast ja rahust (Neeme Brus), õpetamisest (Krista Mägi), merest ja maast (Teo Toompuu), inimestest ja üksteise peegeldamisest (Krista Olesk) jne. Neid kõiki iseloomustab see kirg ja usk oma tegevusse ja valitud teesse ning seetõttu tundub rääkimine nendega nagu mingisuguse tõepoolest religioosse kogemusena.
Sest on üks hetk, kui sa näed maailma nagu nemad seda näevad, ja see tundub nii selge, arusaadav ja mõistetav. Ja nii õige. See on vapustav tunne, et korraks on maailm minu jaoks ka selge.
Või nagu Keith ütles, näitab end jumal siis, kui sa seda ise palud. Kui mul oleks niivõrd rõõmsate säravate silmadega kirikuõpetaja, oleks ma usklik. Olen ehk praegugi juba natuke. Aitäh! Selle "maailm on selge" hetke eest!
Seda teoreetilist ja tõsist osa asjast jõuan ma veel lehes kirjutada, aga tegelikult tahtsin ma öelda, et see ristikandja oli veel üks neist, kes usub siiralt ja tugevalt oma missiooni. See muudab rääkimise niivõrd tugevalt uskuva inimesega omamoodi kirjeldamatuks kogemuseks.
Kuigi Keith Wheeler rääkiski jumalast ja usust, on olnud teisigi, kes räägivad sõjast ja rahust (Neeme Brus), õpetamisest (Krista Mägi), merest ja maast (Teo Toompuu), inimestest ja üksteise peegeldamisest (Krista Olesk) jne. Neid kõiki iseloomustab see kirg ja usk oma tegevusse ja valitud teesse ning seetõttu tundub rääkimine nendega nagu mingisuguse tõepoolest religioosse kogemusena.
Sest on üks hetk, kui sa näed maailma nagu nemad seda näevad, ja see tundub nii selge, arusaadav ja mõistetav. Ja nii õige. See on vapustav tunne, et korraks on maailm minu jaoks ka selge.
Või nagu Keith ütles, näitab end jumal siis, kui sa seda ise palud. Kui mul oleks niivõrd rõõmsate säravate silmadega kirikuõpetaja, oleks ma usklik. Olen ehk praegugi juba natuke. Aitäh! Selle "maailm on selge" hetke eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar