Tegelikult on täna jälle üks kummaline päev, nagu vist iga päev üldse. Eile oli ka kummaline. Ekslesin Tallinna linnas ja muidugi ronisin valele poole, mitte sinna poole, kus oli Merimetsa haigla. Ja muidugi jäin ma siis seejuures ka hiljaks. See ajas mind ilgelt vihale, aga mis teha - kui ikka ei olnud orienteerumise päev.
Keset orienteerumist astusin sisse ka psühhiaatriakliinikusse - no igaks juhuks, majal ei olnud aadressi ju peal. Sealne registratuuris istunud naine vaatas mind kui poolearulist. Eks ma veidi imelikult ähmis olingi.
Lõpuks jõudsin ikkagi arsti juurde. Sealne registratuuridaam arvas naerdes, et võib-olla ma unustasin reisimeditsiininõustamise ja põrutasin otse Austraaliasse. Arst (noor mees) kah enamiku ajast muigas, kõõritas ja oli kuidagi naljakas. Meesarsti juures on ikka imelik käia: küsib väga isiklikke küsimusi ja ootab isegi vastusi. Deem, ma ei ole harjunud vastama, ma olen harjunud küsima! Igatahes oli kaks võimalust: teda kas ajas naerma minu selline kahtlane hoiak, teda ajas naerma see, et ma maksin 150 krooni nõustamise eest ja ei tahtnud midagi teada (no ma eeldasin, et ta räägib ise olulise, mida vaja teada on) või ma meeldisin talle.
Seoses meeldimistega... arvas üks vanem professor ühel mu tööobjektil, et ta peaks pildistama mind (mitte mina teisi) ja siis saakski kenasti kaunistatud artikli. See oli huumor minu meelest.
Ja ükspäev nimetati mind prouaks, pluss perekonnanimi. See oli ka absurdselt naljakas.
Asjakohane huumor oli seegi, kui Liis ütles mulle Mirko uue tsiki perekonnanime. Selle järgi oleme me sugulased. Huvitav järeldus, kas pole?
Keset orienteerumist astusin sisse ka psühhiaatriakliinikusse - no igaks juhuks, majal ei olnud aadressi ju peal. Sealne registratuuris istunud naine vaatas mind kui poolearulist. Eks ma veidi imelikult ähmis olingi.
Lõpuks jõudsin ikkagi arsti juurde. Sealne registratuuridaam arvas naerdes, et võib-olla ma unustasin reisimeditsiininõustamise ja põrutasin otse Austraaliasse. Arst (noor mees) kah enamiku ajast muigas, kõõritas ja oli kuidagi naljakas. Meesarsti juures on ikka imelik käia: küsib väga isiklikke küsimusi ja ootab isegi vastusi. Deem, ma ei ole harjunud vastama, ma olen harjunud küsima! Igatahes oli kaks võimalust: teda kas ajas naerma minu selline kahtlane hoiak, teda ajas naerma see, et ma maksin 150 krooni nõustamise eest ja ei tahtnud midagi teada (no ma eeldasin, et ta räägib ise olulise, mida vaja teada on) või ma meeldisin talle.
Seoses meeldimistega... arvas üks vanem professor ühel mu tööobjektil, et ta peaks pildistama mind (mitte mina teisi) ja siis saakski kenasti kaunistatud artikli. See oli huumor minu meelest.
Ja ükspäev nimetati mind prouaks, pluss perekonnanimi. See oli ka absurdselt naljakas.
Asjakohane huumor oli seegi, kui Liis ütles mulle Mirko uue tsiki perekonnanime. Selle järgi oleme me sugulased. Huvitav järeldus, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar