Kaotasin vist oma mobiili kõrvaklapid ära. Vist sellepärast, et pean veel helistama mehele, kellega ma intervjuud tegin, äkki tema teab nendest miskit. Kuigi jah, ega ma eriti ei usu, et teab. Lootus jääb. Äkki müüakse neid eraldi. Ei tea, peab uurima.
Ma olen juba leppinud sellega, et kõigeks läheb kogu aeg raha. Noh, ühed kõrvaklapid ka veel? Mis siis ikka.
Kuidagi jube uimane tunne on. Siuke tunne, et kohe kui pea kuhugi pehmele horisontaalsele pinnale toetaks, jääks magama. Tegelikult oli uni täna hea, nii hea, et tuli minuga töö juurde kaasa. Jäätist tahaks. Kui viiiitsin, lähen ostan.
Käisin eile linnas. Liisu juurest astusin ka läbi, ja vaatasin lõpuks ära vapustavad Rooma pildid. Tore oli, loodetavasti uus reis tuleb vähemalt sama tore. Siis on kõik hea ja veel parem.
Kuna pidevalt küsitakse, et millal sa siis lahkud, ei lase keegi mul nautida neid viimaseid päevi. Ja vanemad jäävad järjest nurkramaks ja kahju on. Ma ei taha inimesi kurvastada, aga ära tahan ikkagi. Eks näis. Loodetavasti läheb kõik ikkagi hästi, ja asjast tuleb rohkem rõõmu kui kurvastust.
Aga enne tuleb veel perearsti külastada ja rohtusid osta ja magamiskoti matt osta ja arvuti tühjaks teha ja tagastada. Kirjutada kiri : a la, mina siin enam ei tööta, aga teised töötavad edasi, kui on soovi suhelda :)...Ja sünnipäev on veel enne seda. Ja vanatädi tuleb külla. Palju tähtsaid asju on teha, aga ma lihtsalt ei viitsi mitte miskit. Sest eelmise reede rabelemine ja laupäevane palavik näitasid, et aitab rabelemisest.
Muidugi ei saa unustada, et mul on neljapäeval hambaarst. Kohutav.
Ja et kõik teaks ja enam ei küsiks - lennuk läheb 4. septembril.
Ma olen juba leppinud sellega, et kõigeks läheb kogu aeg raha. Noh, ühed kõrvaklapid ka veel? Mis siis ikka.
Kuidagi jube uimane tunne on. Siuke tunne, et kohe kui pea kuhugi pehmele horisontaalsele pinnale toetaks, jääks magama. Tegelikult oli uni täna hea, nii hea, et tuli minuga töö juurde kaasa. Jäätist tahaks. Kui viiiitsin, lähen ostan.
Käisin eile linnas. Liisu juurest astusin ka läbi, ja vaatasin lõpuks ära vapustavad Rooma pildid. Tore oli, loodetavasti uus reis tuleb vähemalt sama tore. Siis on kõik hea ja veel parem.
Kuna pidevalt küsitakse, et millal sa siis lahkud, ei lase keegi mul nautida neid viimaseid päevi. Ja vanemad jäävad järjest nurkramaks ja kahju on. Ma ei taha inimesi kurvastada, aga ära tahan ikkagi. Eks näis. Loodetavasti läheb kõik ikkagi hästi, ja asjast tuleb rohkem rõõmu kui kurvastust.
Aga enne tuleb veel perearsti külastada ja rohtusid osta ja magamiskoti matt osta ja arvuti tühjaks teha ja tagastada. Kirjutada kiri : a la, mina siin enam ei tööta, aga teised töötavad edasi, kui on soovi suhelda :)...Ja sünnipäev on veel enne seda. Ja vanatädi tuleb külla. Palju tähtsaid asju on teha, aga ma lihtsalt ei viitsi mitte miskit. Sest eelmise reede rabelemine ja laupäevane palavik näitasid, et aitab rabelemisest.
Muidugi ei saa unustada, et mul on neljapäeval hambaarst. Kohutav.
1 kommentaar:
Postita kommentaar