Ma armastan inimesi, kes tunnevad kella. Õudselt. Ja ma vihkan inimesi, kes kella ei tunne. Selle all ei mõtle ma neid, kes tingimata hilinevad, aga ka neid, kes ütlevad, et lähme see kell, ja siis otsustavad minna näiteks 15 minutit varem. Aga mina ju arvestasin selle kuradi 15 minutiga, mul olid nendes minutites veel omad plaanid. Ja siis korraga ütleb keegi, et unusta oma plaanid ja tee nii nagu tema tahab. Deem, see ajab vihale!
Kunagi ma hilinesin kohutavalt. Nüüd ma arvan, et see tähendab, et sa ei väärtusta inimest, kellel lased enda järgi oodata.
See muidugi ei tähenda tingimata, et ma kunagi ei hiline. On olukordi, kus pole võimalik jõuda täpselt sellel ajal kui soovid, eriti siis, kui sinu käsutuses on ainult ühistransport, aga sellegipoolest üritan ma anda endast parima. Ja nt tööasjade puhul lihtsalt ei tohi hilineda. Ei tohi!
Üldiselt sellepärast ongi tore bussidega sõita, et need vähemalt teavad, millal nad tulema peavad. Teiste inimestega hommikust sõitmist ühildada on ikka täielik košmaar. Siis kehtib ju see põhimõte, et kelle auto, selle aeg ja valik, millal tema tulla kavatseb. Ma loodan, et ma kunagi nii mõtlema ei hakka, et see ongi ok, kui ma ükskord tulen pool tundi hiljem ja siis jälle tund aega varem. Ja selle autota isiku asi on õigel ajal tee ääres olla, mis siis, et see õige aeg venib nagu minu katki läinud päevituste pael...ehk siis nagu näts.
Ükspäev kui buss tuli viis minutit hiljem, tahtsin bussijuhilt küsida, kas ta ikka kella tunneb, aga hoidsin end ikka tagasi. Seekord. Hommikul on ju iga minut tähtis. Kuidas inimesed seda ei mõista?
Kunagi ma hilinesin kohutavalt. Nüüd ma arvan, et see tähendab, et sa ei väärtusta inimest, kellel lased enda järgi oodata.
See muidugi ei tähenda tingimata, et ma kunagi ei hiline. On olukordi, kus pole võimalik jõuda täpselt sellel ajal kui soovid, eriti siis, kui sinu käsutuses on ainult ühistransport, aga sellegipoolest üritan ma anda endast parima. Ja nt tööasjade puhul lihtsalt ei tohi hilineda. Ei tohi!
Üldiselt sellepärast ongi tore bussidega sõita, et need vähemalt teavad, millal nad tulema peavad. Teiste inimestega hommikust sõitmist ühildada on ikka täielik košmaar. Siis kehtib ju see põhimõte, et kelle auto, selle aeg ja valik, millal tema tulla kavatseb. Ma loodan, et ma kunagi nii mõtlema ei hakka, et see ongi ok, kui ma ükskord tulen pool tundi hiljem ja siis jälle tund aega varem. Ja selle autota isiku asi on õigel ajal tee ääres olla, mis siis, et see õige aeg venib nagu minu katki läinud päevituste pael...ehk siis nagu näts.
Ükspäev kui buss tuli viis minutit hiljem, tahtsin bussijuhilt küsida, kas ta ikka kella tunneb, aga hoidsin end ikka tagasi. Seekord. Hommikul on ju iga minut tähtis. Kuidas inimesed seda ei mõista?
Hammas valutab.
2 kommentaari:
Jah, vabandust, ma pole just eriti palju kodus viibinud, seega pole mitte midagi teinud. Homme võtan pildid ette ja värvin üle.
Pole hullu, ega ma sind hilinemiste jutu juures küll tegelt silmas ei pidanud :)
Postita kommentaar