Ja naed, nuud lopuks joudsingi selle vaga aeglase arvutiga sinnamaani, kus lopuks saab trukkima hakata. Nii aeglast arvutit pole vist paris mitu aastat nainud. Aga meie Tonisega olema vist kuskil sellises kohas, mille nimi on Goomeri. Kaisime tana ostmas farmitooks vajalikke asju: uued teksad, mida ma ei plaaninud osta ja mis mulle enam kuhugi kotti ei mahu, uued saapad, uus toopluus ja age, vaga age kauboimuts. See siis selleparast, et siin on tosiselt soe, ja nagu mees, kes meid opetama hakkab, ultes - siin on alles kevad.
Kui ma oigesti maletan, siis ta utles, et siin voib minna nii kuumaks kui 44 kraadi. Aga noh, eks nais jalle, eks ole. Nagu austraallaste lemmikssuhtumist valjendab "no worries" nii utlen mina iga natukse aja tagant, et eks nais, sest ega muud ju oelda ei oska.
Oleme siis sellel tookursusel ja peale meie on siin veel kuus inglast. Hea vedamine, eks? Nii et me oleme ainsad not native speakerid, aga ma selgitasin selle meie opetajale, et mee ju ei oole oma emakeele raakijad ja ta lubas koike ule seletada ja selgitas, et me voime iga hetk kusida, kusida, kusida.
Ostsime oma kauboivarustuse agedast poest, kus olid kaks taiesti fantastilist muujat. Uks oli nii vaimustuses, kui ma utlesin, kust ma olen. Ta teadis Eestit, Latit ja Leedu pealinna. Vaga tore muuja. Mulle uldse teenindajad meeldivad siin. Nad on niiiiiiii sobralikud. Sellest oleks eestlastel metsikult oppida. Ma sain taitsa ok teksad, kuigi mulle on enam-vahem voimatu neid leida, st normaalselt istuvaid.
Homme ootab meid kas ratsutamine voi mingite bikeidega soitmine. Monus, eks :D? Aga igal juhul ponev, ma usun. Eriti kuna ma olen sitt mootorsoiduki juht. Ah, ja telefonil siin levi ple.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar