Ott on nii tore mees, et laenas oma arvutit, nii et ei pea maksma iga arvutis istutud minuti eest ja saab siis pikemalt heietada, kuidas meil tegelikult laheb.
Ikka hasti kummaline on minna voorale maale ja hakata korraga motlema selle maa oludele vastavalt. Ega see ikka nii ruttu ei onnestu. Mul oli kull alguses tunne, et moistus jai Eestisse maha. Uh, siin arvutis on õd ja öd ka. Edaspidi kasutan neid ka.
Aga jah, raske on hakata harjuma selle teise maa traditsioonide ja eelkoige sellega, kui suur ja lai see maa on. Ja siis veel see inglise keel ja see aktsent. Hehee, tana uks naine kirjutas mulle ja küsis, kas Tõnisel on sama hea inglise keel kui mul. See oli küll nali, ma ütlen. Tähendab, sest TÕnise inglise keel on ikka sitaks parem kui mul. Ma saan kõigest aru, aga vot vastu rääkimine on ikka raske, sitaks raske. Aga need laused, et inglise keel ei ole mu emakeel, jaa, muud taolised laused on mul juba hästi selged, tulevad ilma pingutamata.
Seoses inglise keele vähese rääkimisega ei tahetud mind McDonaldsisse tööle. Seda oleks ikka raske alla neelata, kui ma ise ka ei tunnistaks, et mu inglise keel vajab ikka praktiseerimist veel. Ikka kõvasti. Aga asi areneb, alguses oli ikka väga väga hull olukord. Enam ei ole.
Meie hostelist ka. Tuba on, ma kujutan ette, nagu keskmistel ühikatel. St mitte eriti ilus aga ka mitte eriti kole. Vaip on kole ja määrdunud, ma üldse ei saa aru, miks sellise kliimaga kohta sellist nõmedat mittevahetavat vaipa on vaja.
Meil on narid, mina olen üleval korrusel. Voodi nagiseb kohutavalt. Pesemistingimused on normaalsed, mis on tegelt väga tore. Pesta võib nii palju kui tahad, see on ka rõõmustav, sest ma armastan pesta. Ükspäev leidsin pesuruumist 5 dollarit, enam-vähem, st siis u 50 krooni. Ja ükspäev, kui ma hakkasin pesuruumi minema, tuli üks noor tsikk ja pakkus mulle oma fööni, sest ta läheb nii kui nii ära ja viskab selle ära või annab mulle. Hea föön on.
Aga omaette teema on selle hosteli köögiga, sest jah, see vääriks kohe pilditegemist. See näitaks ilmekalt, kui sitased ja hoolimatud inimesed ikka olla võivad. See on niiii sitane, et isegi minul tekib kange tahtmine hakata koristama. Mu ema saab sellest osast aru (tõlge: siis peab ikka metsikult halvasti asi olema). Igatahes rõve, eks ole. Köök iseenesest on taas jällegi täiesti kasutatav ning mina, Ott ja Marijaana oleme praktiseerinud lihtsamaid söögitegemise oskusi. Tuleb välja küll, aint kogused lähevad mööda.
Rand on siin äge, sellest olen ma nats kirjutanud ka. See on ikka vapustav, kuigi peab ütlema, et ma ei olegi siiani veel ujumas käinud. Tegelikult ju võiks, aga kuidagi ei ole veel tahtnud. Homme lähen. Ilmad lähevad ikka soojemaks, kuigi jah, sinna kuhu me edasi liigume, Brisbane'i lähedusse, seal peaks olema veel soojem, sest see on ekvaatorile lähemal. Ma usun, et see on põhjus, miks seal soojem on. Siin on tegelt üldse selline kummaline teema, et ilm võib olla soe ja päike täitsa hammustab (muuseas, siin on kõrvuti solaariumid ja vähikliinikud, naljakas, kas pole), aga samas on ka mere tuul ja siis tekib ikkagi tunne, et pole päris nii soe kui võiks. Selline kummaline värk.
Ja muru siinsed inimesed ei niida. Ahjaa, enne kui Ott mult arvuti ära võttab, ükspäev käisime poes ja rääkisime muidugi eesti keelt ja siis astus meie juurde mees, kes ütles, et ta on Eestis käinud ja ta ema on eestlane. Äge. Sõbralik oli, ja ükspäev nägime teda jälle. Kena, me ei ole päris tulnukad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar