Jah, Bundaberg on ikka uks soe koht. St kliima poolest. Kui ohukonditsioneer ei toota, voib ruumis hinge heita.Vaga palav.

VOitlen nuud juba mitmendat paeva paprikatega. Ei ole halb too, aga tana anti seda millegiparast aint 3 tundi. Ma oleks taht ikka rohkem teha, et ikka 100 ambrit ja rohkem tais saada. Sest palka antakse ambrite jargi. Selline ponev loogika.

Alguses oli kull tunne, et mina ei suuda end kunagi nii kiiresti liigutama hakata, kui kohalikud, aga pole hullu, opib, eriti kui raha peale moelda.

Tana ei olnud ka uhte vardjalikku ambripoissi veoautol. Lubasin eile oma sakslastest sopradele, et kui ta veel korra mulle ambri pahe kukutab, soiman teda kovasti ja valjusti. Eesti keeles. Nii monus tunne oleks olnud. Aga tana olid uued ja moistlikud ja sobralikud.

Paprikatega on nii, et nad kasvavad suurel pollul, lahed rajale, krabad vastavalt sordile kas ainult punased voi punased ja rohelised, aga mitte pruunid, saad ambri tais, viskad olale (aga tegemist on ikka vaga suure ambriga) ulatad selle korgele ambripoisile, viskad enda ambrit tahistava tahise ka ja ollalaa, jargmise ambri jarele. Ja auto kogu aeg soidab, nii et kiirus on vastavalt auto soidule. Paris age. Sinikad ja musklid tulevad. Ponev.

Tahtmata kolada pessimistlikult, naivad siiski mind jalitavat voi minuga koos tulevat vihm ja kulm ilm ning toopuudus. Aga seekord ma siit linnast enne ara ei lahe, kui rikkaks saan! Bundaberg ja tema rikkus!

Siin hostelis on mul toakaaslasteks kaks hollandlast, meest. Nooremad kui mina:D tuli valja. 23aastased hollandlased, uks on olnud kehalise kasvatuse opetaja ja tootanud bakerys ja teine lihtsalt bakerys. Huvitavad sellid igal juhul, humoorikad. Tundub, et varastamisest huvitatud ei ole.

Muidu on siin palju jaapanlasi ja louna-korealasi ka, koik jalle uhte nagu minu meelest, aga nii need hollandlased vaitsid, et siis jaapanlased, mitte nt chinese ega miski muu pilukas.

Tahan saada rikkaks! Harjutasin tana soogitegemist, tegin ilma kahtluseta koige tervislikuma toidu terve koogi peale, ja soodav oli ka. Metsik elu.

Warren isiklikult. Ma loodan, et ta andestab mulle sellise eksponeerimise (A).

Mina siis kohalikus baaris Ausraalia veini trimpamas. See ohtu seal suua ei antud, nii et sellest akki kurb nagu (A).




Vissid ning Matt ja Warren karja ule aru pidamas.




Hiiglaslikke sidruneid kasvatav puu kohas, kus ma peaaegu kaks nadalat kulaliseks olin. Koigepealt praed kala ja siis lahed votad sidrunipuult sidruni...minu lemmiksook siin.


See amblik pidi olema uks maailma murgisemaid. Voib tappa.

Paikseloojang sama kohaliku baari rodult.

Newcastle'i laheduses asuva Stroudi linnakese loodus ja valimisplakat, sest 24. novembril on Austraalias valimised.

Moned nendest piltidest pole kindlasti liiga huvitavad (A), aga nad on siin selleks, et vajadusel nendega Nadalises ilmuvat jarjejuttu illustreerida.


Imelik kuu.



Raha on jah ikka oluline, eks ole. Koik tahavad suua. Mina ka vahel (A).



Vallabid ja Newcastle'i loodus. Ma lihtsalt ei suutnud neile iga paev otsa vaadata ja siiski mitte pilti teha. Nii et ma ostsin fotoka.

Ah, ja ilmselt oleksin pidanud ka lisama, et esimesel poosas autosoidun purustasin veoauto akna. Jah, elu on olnud huvitav! Sellest minu tungiv veendumus, et ma ei ole paris oige inimene sellist tood tegema. Jah. Aga Tonis seevastu toesti oskab seda tood teha. Andekas inimene. Ainult see paneb muretsema, et tema muidu saledast kujust on saanud vaga kohn,vaga kohn kuju. Uhh, sooma peaks rohkem, aga soogi maitse on ikka hoopis teine ja normaalselt suua antakse tavaliselt ainult ohtuti. Vot jah. Elu on PONEV.

Ilmselt oleks ma pidanud alustama sellest, et nuudseks olen ma vabanenud pooltest riietest, sest keegi ei hoiatanud, et ma ei tohi heledamaid riideid Yarrawinis pesta, ja kogu kosmeetikast, sest Millie soi selle lihtsalt ara. Sellest minu hmm...mitte liigne huvi laste ja selle too vastu. :)

Ma toesti ei armasta lapsi. Loplik jareldus.

Jah, nuud siis Dubbos tagasi. Olen hetkel kulas Trishi, perenaise oel. Ja see on esimene normaalse ekraaniga ja toepoolest kiire internetiga arvuti, mida ma Austraalias naen! Aga Trishil on neid toesti palju, neid odesid ja vendi. Ma ei tee neil vahet ja ma ei tee vahet nende sajal lapsel. Lapsi on siin toesti ikka metsikult, igauhel vahemalt neli-viis ja see on ikka taitsa kohutav, kui tudinud ma nendest olen. Ma toesti ei ole laste inimene. Varem voi hiljem viskab nende ebaloogiline ja mottetu kaitumine minul ule. uuuuuh, tahan normaalset ja loogilist taiskasvanute seltskonda!


Tonis ilmselt jaab kauemaks siia perekonda, aga kui ma miski muu too leian, lahen teen miskit muud, sest jah, lapsed....oeh. Ja uldiselt, veel uks lastealane kusimus ka. Millal opivad eesti lapsed potti kasutama? Siin jalutavad kolmeaastased ka mahkmetega ringi. Minu meelest on see lihtsalt ebanormaalne. Ja see segadus, loga ja plekid, mis lastega kaasnevad. Jah, ei ole minu jaoks. Jatan heaga teistele.

Soidan esmaspaeval Newcastle'isse, Warrenile kulla. Siis hakkan uut tood ka vaatama.

Ahjaa, veel uks kummaline jareldus. Siin on ikka toesti palju koledaid inimesi. Vabandust, kui see kolab jamedalt, aga nii see lihtsalt on. Naojooned on sellised....nagu oleks sassi lainud kellelgi midagi, ja siis see paksuse teema. Johker teema, ja ma ei puudutaks seda uldse, kui ma ei naeks, kui ebatervislikult need inimesed soovad. Koogid, kuklid, coca, kuklid, krobonad, vahepraetud liha, shokolaad, veel limonaadi ja komme, sai, sai, sai, sai, sai, sai. Jah. See paneb ikka motlema.

Selles mottes on meie perekond siin erand, et siin on toeliselt ilusad inimesed. Kohe vaga ilusaid on. Siis on taitsa huvitav vaadata monda teist, kes on lihtsalt kole. Muud sona nagu ei oska kasutada.