Ma toesti ei armasta lapsi. Loplik jareldus.

Jah, nuud siis Dubbos tagasi. Olen hetkel kulas Trishi, perenaise oel. Ja see on esimene normaalse ekraaniga ja toepoolest kiire internetiga arvuti, mida ma Austraalias naen! Aga Trishil on neid toesti palju, neid odesid ja vendi. Ma ei tee neil vahet ja ma ei tee vahet nende sajal lapsel. Lapsi on siin toesti ikka metsikult, igauhel vahemalt neli-viis ja see on ikka taitsa kohutav, kui tudinud ma nendest olen. Ma toesti ei ole laste inimene. Varem voi hiljem viskab nende ebaloogiline ja mottetu kaitumine minul ule. uuuuuh, tahan normaalset ja loogilist taiskasvanute seltskonda!


Tonis ilmselt jaab kauemaks siia perekonda, aga kui ma miski muu too leian, lahen teen miskit muud, sest jah, lapsed....oeh. Ja uldiselt, veel uks lastealane kusimus ka. Millal opivad eesti lapsed potti kasutama? Siin jalutavad kolmeaastased ka mahkmetega ringi. Minu meelest on see lihtsalt ebanormaalne. Ja see segadus, loga ja plekid, mis lastega kaasnevad. Jah, ei ole minu jaoks. Jatan heaga teistele.

Soidan esmaspaeval Newcastle'isse, Warrenile kulla. Siis hakkan uut tood ka vaatama.

Ahjaa, veel uks kummaline jareldus. Siin on ikka toesti palju koledaid inimesi. Vabandust, kui see kolab jamedalt, aga nii see lihtsalt on. Naojooned on sellised....nagu oleks sassi lainud kellelgi midagi, ja siis see paksuse teema. Johker teema, ja ma ei puudutaks seda uldse, kui ma ei naeks, kui ebatervislikult need inimesed soovad. Koogid, kuklid, coca, kuklid, krobonad, vahepraetud liha, shokolaad, veel limonaadi ja komme, sai, sai, sai, sai, sai, sai. Jah. See paneb ikka motlema.

Selles mottes on meie perekond siin erand, et siin on toeliselt ilusad inimesed. Kohe vaga ilusaid on. Siis on taitsa huvitav vaadata monda teist, kes on lihtsalt kole. Muud sona nagu ei oska kasutada.