ei ole suvereporter

Nii, hambad lõpuks lapitud. Ei olnud kole, isegi mitte rahaliselt. Aga mind ikkagi häiris see hambaarsti jutt, et kui kunagi pole olnud auke ja siis äkki tekivad, siis ilmselt on selles süüdi kellegi teise hambad ja suu. Ma kinnitasin, et ma ei võta ette sadu mehi ja nende suud, aga siis mulle öeldi, et piisab ühestki viletsate hammastega tüübist. No ma ei tea, pudedate hammastega üht meest ma ka oma teada suudelnud ei ole.

Aga kuna kõik on arstile ilmselt nii kinnitanud, ei uskunud ta mind absoluutselt. Vastik oli. Ma räägin tõtt! Ja mulle ei meeldi, kui minu välimuse? põhjal otsustatakse, et loomulikult käin ma saja sittade hammastega tüübiga musitamas. Aga ju ma siis ikka enda teadmata käisin, sest hambad olid katki.

Eile uuriti mult korra ka viisakalt, kas ma olen suvereporter. Aeh, kaks aastat tööd, ja ikka peetakse mind suvereporteriks. See on see meeldiv viis ülinooreks muutuda, kui meiki mitte näkku visata. Ja Hansapangas soovitati soojalt noortekaarti, kuigi ma saan seda kasutada ainult Euroopas ja veel ainult aasta.

Ma arvasin, et loobun. :)


Olen noor ja ilus!

Kaotame asju

Kaotasin vist oma mobiili kõrvaklapid ära. Vist sellepärast, et pean veel helistama mehele, kellega ma intervjuud tegin, äkki tema teab nendest miskit. Kuigi jah, ega ma eriti ei usu, et teab. Lootus jääb. Äkki müüakse neid eraldi. Ei tea, peab uurima.

Ma olen juba leppinud sellega, et kõigeks läheb kogu aeg raha. Noh, ühed kõrvaklapid ka veel? Mis siis ikka.

Kuidagi jube uimane tunne on. Siuke tunne, et kohe kui pea kuhugi pehmele horisontaalsele pinnale toetaks, jääks magama. Tegelikult oli uni täna hea, nii hea, et tuli minuga töö juurde kaasa. Jäätist tahaks. Kui viiiitsin, lähen ostan.

Käisin eile linnas. Liisu juurest astusin ka läbi, ja vaatasin lõpuks ära vapustavad Rooma pildid. Tore oli, loodetavasti uus reis tuleb vähemalt sama tore. Siis on kõik hea ja veel parem.


Kuna pidevalt küsitakse, et millal sa siis lahkud, ei lase keegi mul nautida neid viimaseid päevi. Ja vanemad jäävad järjest nurkramaks ja kahju on. Ma ei taha inimesi kurvastada, aga ära tahan ikkagi. Eks näis. Loodetavasti läheb kõik ikkagi hästi, ja asjast tuleb rohkem rõõmu kui kurvastust.

Aga enne tuleb veel perearsti külastada ja rohtusid osta ja magamiskoti matt osta ja arvuti tühjaks teha ja tagastada. Kirjutada kiri : a la, mina siin enam ei tööta, aga teised töötavad edasi, kui on soovi suhelda :)...Ja sünnipäev on veel enne seda. Ja vanatädi tuleb külla. Palju tähtsaid asju on teha, aga ma lihtsalt ei viitsi mitte miskit. Sest eelmise reede rabelemine ja laupäevane palavik näitasid, et aitab rabelemisest.

Muidugi ei saa unustada, et mul on neljapäeval hambaarst. Kohutav.

Ja et kõik teaks ja enam ei küsiks - lennuk läheb 4. septembril.

Kurt ja pime

Mõnikord mõtlen ma, et kas olen meelega kurt ja pime, et ei näe seda, mis pole minu jaoks meeldiv. Või on see mulle lihtsalt kaasa antud omadus, ja selleks, et saada elus paremini hakkama, tuleb see oskus elimineerida.


Samas on hea elada sinisilmselt, uskudes seda, mida inimesed räägivad, kuidas nad end serveerivad. Sest ma usun seda põhimõtet (suures osas), et mida ootad, seda ka saad. Ma ootan head. Aga hetkel kuulen ma uudiseid, mis ei kirjelda inimesi just parimast küljest. Pigem kujutab see inimesi ahnena. Mõnikord ka lihtsalt üllatavana. Vaatame, mis nad ise sellest arvavad :P Uued pommuudised ootavad tegemist.

Haledus

Vaatasin eile üht halearmast filmi, ja siis kargas mulle korraga pähe mõte, et minu jaoks seostub armastus valuga, pisarate ja vihaga. Kummaline seos, kas pole?

Kui Hansul diagnoositi sõjameeste arstide juures kergekujuline depressioon, siis võib öelda, et minul on masendus. Aga kui võtta, et Hansul pole tegelikult depressioonist jälgegi....:)

Today's fortune:
The great pleasure in life is doing what people say you cannot do.

Mulle meeldib. Kohe hakkangi selliseid asju tegema :P

Uhh

Nägin täna midagi jube koledat. Üks naine, kes bussis mu ees istus, tõstis lahkudes käe üles, ja kuna ta kandis sellist lahtist suvekleiti, vaatasid kaenla alt vastu pikad mustad karvad. Justnagu lugedes mu vastikust väljendavaid mõtteid, keeras naine ümber ja jõllitas mind üsna kurjalt. Nojah, olen üsna kindel, et tegelikult ma hüüatust "kui rõve!" kõva häälega välja ei öelnud.


Aga tegelt tekibki küsimus, et kas karvade ajamine on siis miskit kohustuslikku? Ja kas see on kohustuslik aint naistele või on meeste pikad turritavad kaenlaaluste karvad kah rõvedad? Mitte, et see küsimus midagi olulist oleks tegelikult, aga tahaks mingit sotti saada.


Ja veel midagi koledat. Neljapäeva õhtul nägin üht sellist, ma pakun, et 15-16aastast pikk kasvu tsikki, kel olid jalas kollased meeste korvpallipüksid, üliülilühike pruunikasbeež dressikas ja seal vahel mingi valge veidi läbipaistev pluus...Ning sealt, mis jäi dressika ja pükste vahele, kumas läbipaistva särgi alt väga väga suur ja kole pekk. Miks inimene nii oma kõige mitteilusamat osa eksponeerib? Nii kole oli, et vaatasin kohe mitu korda. Et olla kindel, et keegi end tõesti nii koledasti riidesse paneb, et ma ei näegi viirastusi.


Aitab teiste inimeste kritiseerimisest. Üldiselt ma sellele eriti tähelepanu pöörata ei viitsi, aga need olid nii ekstreemsed vaated, et jäävad ikka kauaks meelde.

Absurdinaljade päev

Tegelikult on täna jälle üks kummaline päev, nagu vist iga päev üldse. Eile oli ka kummaline. Ekslesin Tallinna linnas ja muidugi ronisin valele poole, mitte sinna poole, kus oli Merimetsa haigla. Ja muidugi jäin ma siis seejuures ka hiljaks. See ajas mind ilgelt vihale, aga mis teha - kui ikka ei olnud orienteerumise päev.

Keset orienteerumist astusin sisse ka psühhiaatriakliinikusse - no igaks juhuks, majal ei olnud aadressi ju peal. Sealne registratuuris istunud naine vaatas mind kui poolearulist. Eks ma veidi imelikult ähmis olingi.

Lõpuks jõudsin ikkagi arsti juurde. Sealne registratuuridaam arvas naerdes, et võib-olla ma unustasin reisimeditsiininõustamise ja põrutasin otse Austraaliasse. Arst (noor mees) kah enamiku ajast muigas, kõõritas ja oli kuidagi naljakas. Meesarsti juures on ikka imelik käia: küsib väga isiklikke küsimusi ja ootab isegi vastusi. Deem, ma ei ole harjunud vastama, ma olen harjunud küsima! Igatahes oli kaks võimalust: teda kas ajas naerma minu selline kahtlane hoiak, teda ajas naerma see, et ma maksin 150 krooni nõustamise eest ja ei tahtnud midagi teada (no ma eeldasin, et ta räägib ise olulise, mida vaja teada on) või ma meeldisin talle.


Seoses meeldimistega... arvas üks vanem professor ühel mu tööobjektil, et ta peaks pildistama mind (mitte mina teisi) ja siis saakski kenasti kaunistatud artikli. See oli huumor minu meelest.

Ja ükspäev nimetati mind prouaks, pluss perekonnanimi. See oli ka absurdselt naljakas.

Asjakohane huumor oli seegi, kui Liis ütles mulle Mirko uue tsiki perekonnanime. Selle järgi oleme me sugulased. Huvitav järeldus, kas pole?

Ma armastan aega

Ma armastan inimesi, kes tunnevad kella. Õudselt. Ja ma vihkan inimesi, kes kella ei tunne. Selle all ei mõtle ma neid, kes tingimata hilinevad, aga ka neid, kes ütlevad, et lähme see kell, ja siis otsustavad minna näiteks 15 minutit varem. Aga mina ju arvestasin selle kuradi 15 minutiga, mul olid nendes minutites veel omad plaanid. Ja siis korraga ütleb keegi, et unusta oma plaanid ja tee nii nagu tema tahab. Deem, see ajab vihale!

Kunagi ma hilinesin kohutavalt. Nüüd ma arvan, et see tähendab, et sa ei väärtusta inimest, kellel lased enda järgi oodata.

See muidugi ei tähenda tingimata, et ma kunagi ei hiline. On olukordi, kus pole võimalik jõuda täpselt sellel ajal kui soovid, eriti siis, kui sinu käsutuses on ainult ühistransport, aga sellegipoolest üritan ma anda endast parima. Ja nt tööasjade puhul lihtsalt ei tohi hilineda. Ei tohi!

Üldiselt sellepärast ongi tore bussidega sõita, et need vähemalt teavad, millal nad tulema peavad. Teiste inimestega hommikust sõitmist ühildada on ikka täielik košmaar. Siis kehtib ju see põhimõte, et kelle auto, selle aeg ja valik, millal tema tulla kavatseb. Ma loodan, et ma kunagi nii mõtlema ei hakka, et see ongi ok, kui ma ükskord tulen pool tundi hiljem ja siis jälle tund aega varem. Ja selle autota isiku asi on õigel ajal tee ääres olla, mis siis, et see õige aeg venib nagu minu katki läinud päevituste pael...ehk siis nagu näts.

Ükspäev kui buss tuli viis minutit hiljem, tahtsin bussijuhilt küsida, kas ta ikka kella tunneb, aga hoidsin end ikka tagasi. Seekord. Hommikul on ju iga minut tähtis. Kuidas inimesed seda ei mõista?

Hammas valutab.