Ja kolme kanguru nagime ka. Agedad olid. Sellised porkavad janesed, jalitasid autot. Mulle vaga meeldis.

Kolm kanguru, motikad, ATV-d, neljaveolised suured autod ja hobused - vahva, kas pole?

Huh, kull meie valisime ikka poneva asja. Esimene paev algas motikasoidu oppimisega. Ja kui alguses oli enam-vahem ok, st sirge maa ja normaalne kiirus, siis ega asi sellega siis ei piirdunud. Siin on selline age kunklik, eestlase moistes magine maa ja nii me siis panime ules ja alla ja siis on sellised vaiksed kunkad, mille eesmark on tagada, et vihmaga koos maapind allapoole ei voolaks, ah, sellised jarsud kunklikud moodustised, ah, nendest ules ja alla jne. Ja ikka kiiremini ja ikka jarsematest kungastest.

Teine osa paevast oli ratsutama oppimine. Uhh, ma peaks utlema, et motikad olid kergemad, kuigi ma olen ju teatavasti suhteliselt sitt juht. Tagumik kais lats-lats vastu sadulat, no ei saanud seda rutmi katte. Tonis seevastu oskas kohe paris hasti. Lopuks tuli mul vist kaaa enam-vahem valja. Igatahes ponev. Ja hobustega ei pea soitme mitukummend kilomeetrit tunnis. Mulle see meeldib.

Tanane paev algas veoauto tundmaoppimise ja siis selle vaga jarsust kunkast ulessoitmise ja allasoitmisega. Kuna siin on ju veoauto neljaveoga....st koik neli ratast veavad, siis jah, saab pustloodis maest ka ules. Alla ka. Ma ikka tosiselt imestasin, kuidas julges Warren, uks meie opetajatest, mind lasta sinna rooli. Sest nagu ma utlesin, olen ma sitt juht ja teiseks kaib kogu opetus ju inglise keeles. Ja mis siis, kui ma mingil otsustaval hetkel enam sonade tahendust ei jaga?

Oh, ma unustasin, me oppisime ka veoauto ratta vahetust ja monede olulisemate solmede tegemist. Paeva teine osa kujutas samade kohutavate jarskude kungaste uletamist ATV-dega. Neile kah vajalik tooriist, nii nad raagivad. Ei, ma usun, aga vot sel hetkel viskas mul kull narv ule. Krt, mul on tunne, et ma kain nendel kungastel lihtsalt umber, aga rall aina jatkub. Uh, aga ma sain tehtud. Ja Warren, see, kes opetas motikaid ja veoautot, vaitis, et ma olen vaga hea opilane, et inimese kohta, kes teeb koiki asju esimest korda, on koik lausa suureparaselt valja tulnud. Nojah, mis tal ule jaabki oelda, eks ole?

Tana utles Tonis midagi ja ma kusisin vastu Why. Jah, hakkab vaikselt kulge ja isegi inglaste aktsendist saab juba aru. Vaikselt. Tood meil veel pole, sest inimene, kes eile utles, et ta votab meid molemaid toole, utles tana ara. See ei olnud eriti age. Jah, vot, oeh. Sooma. Sook on hea, aint et alati on uks ja sama magushapu maitse. Ei tea, kas neile meeldib see nii vaga?

Esimene paev Outbackis

Ja naed, nuud lopuks joudsingi selle vaga aeglase arvutiga sinnamaani, kus lopuks saab trukkima hakata. Nii aeglast arvutit pole vist paris mitu aastat nainud. Aga meie Tonisega olema vist kuskil sellises kohas, mille nimi on Goomeri. Kaisime tana ostmas farmitooks vajalikke asju: uued teksad, mida ma ei plaaninud osta ja mis mulle enam kuhugi kotti ei mahu, uued saapad, uus toopluus ja age, vaga age kauboimuts. See siis selleparast, et siin on tosiselt soe, ja nagu mees, kes meid opetama hakkab, ultes - siin on alles kevad.

Kui ma oigesti maletan, siis ta utles, et siin voib minna nii kuumaks kui 44 kraadi. Aga noh, eks nais jalle, eks ole. Nagu austraallaste lemmikssuhtumist valjendab "no worries" nii utlen mina iga natukse aja tagant, et eks nais, sest ega muud ju oelda ei oska.

Oleme siis sellel tookursusel ja peale meie on siin veel kuus inglast. Hea vedamine, eks? Nii et me oleme ainsad not native speakerid, aga ma selgitasin selle meie opetajale, et mee ju ei oole oma emakeele raakijad ja ta lubas koike ule seletada ja selgitas, et me voime iga hetk kusida, kusida, kusida.

Ostsime oma kauboivarustuse agedast poest, kus olid kaks taiesti fantastilist muujat. Uks oli nii vaimustuses, kui ma utlesin, kust ma olen. Ta teadis Eestit, Latit ja Leedu pealinna. Vaga tore muuja. Mulle uldse teenindajad meeldivad siin. Nad on niiiiiiii sobralikud. Sellest oleks eestlastel metsikult oppida. Ma sain taitsa ok teksad, kuigi mulle on enam-vahem voimatu neid leida, st normaalselt istuvaid.

Homme ootab meid kas ratsutamine voi mingite bikeidega soitmine. Monus, eks :D? Aga igal juhul ponev, ma usun. Eriti kuna ma olen sitt mootorsoiduki juht. Ah, ja telefonil siin levi ple.

Uhh, mulle ei meeldi need hostelid

Oeh, saabusime Tonisega Brisbane'i, mis minule meenutab taiega neid USA filme, kus naidatakse seda toelist Lounat, uimast ja sooja kohakest, kus koik joovad ja soovad midagi ja mitte midagi muud ei teegi. Heh, noh, meenutab see mulle ilmselt seda selleparast, et me oleme aarelinnas ja siin on palju siukseid vaiksemaid maju ja mottetuid poode. Deem, ja ma toesti vihkan neid paljureklaamitud hostele.

Oleme selle uhe oo 8ses toas, mis peaks juba iseenesest utlema, kui kitsas seal on. Mul on sellest uksteise otsas elamisest ikka suht korini. Mitte et ma ei voiks veel natuke nii elada, aga siin olles hakkab inimene ikka tiaega vaartustama iseenda ruumi, voimalust olla omaette, mitte koguaeg kellegi vaatevaljas. Aga samas paistavad teised koik pidevalt funnivat ringi. Ei teagi, mis meil viga on? Alles ukspaev arutasime Otiga, et me vist ei ole ikka paris backpackerid, me tahaks ikka ilusat eluruumi ja head suua. Normaalset tood ka. Eks nais, kas see onnestub meil siin ka voi mitte.

Tonis ja Marijaana jaid uhte kesklinna hosteli. Arvasime, et kohtume ehk 4 kuu parast uuesti, siis juba koik maal. Eks nais, eks nais. Ei oskagi enam muud ju oelda. Loodetavasti on homme algav maatookursus midagi normaalset, ma toesti loodan seda. Ja seda loodan ka, et seal antakse midagi normaalset suua. Isegi kui raha on, siis ega osta ei oska ikka, sest siinsed chinase ja japanese restoranid...ja india omad, no mitte ei tea, mida toitude nimed ikka endas peidavad. Mina ostsin tana mingi suht normaalse asja, aga Tonise part ei olnud just parim maitseelamus. Pitsast ja rampstoidust ma parast suuremat kohuvalu edaspidi loobun. Aga vot kakaod osatakse siin toesti teha! Ostsin seda kaks korda meie bussireisi ajal ja molemad korrad olid joogid lihtsalt super maitsega! Ja varske salat oli ka vaga varske. Vaga hea, see on vaga hea.

Tonis ja Marijaana hmm, uhes meie paljudest lennujaamadest. Singapuri lendu ootamas.


Mina (Tonis ja Marijaana alles hakkavad kohti valima) seal samas lennujaamas, aga enne check ini tudumas. Meil olid veel head kohad:D.

Sama lennujaam parast check ini. Meie lend hilines alguses ja veel parast (istusime pardal, aga lennuk millegiparast ohku ei tousnud), nii et Singapuri lennujaamas oli uks suur kihutamine. Aga me joudsime kohale ja seal olid toeliselt viisakad kontrollid. Tegid koti lahti, otsisid labi ja panid viisakalt koti kinni ise. Eriti taistopitud koti puhul oli see kaunis raske :D.

Lennuk, millega me soitsime Londonist Singapuri, ja uhe sellisega soitsime sealt edasi Sydneysse ka.

Rand, mis meil aknast paistab. Nimega Bondi. Pidi olema surfarite paradiis, siin naeb ka pidevalt surfajaid ja jooksjaid ja muidu treeninguhulle.


Ukspaev oli rannas tuulelohede lennutamise voistlus.

Rand, rand.

Siin on mingid huvitavad valibasseinid. Selles konkreetses me vist ujumas ei saaks kaia, mul on jaanud selline mulje, sest see on uhe vaga kalli kortermaja korval...aga voib-olla saaks ka.

Rand teiselt poolt ja veidi tormisema ilmaga. Viimasel ajal meil on siin ka vihma sadanud ja veidi tormisem olnud. Kui vaadata korgele vasakule, siis seal kandis meie elamegi.

Meie uhikatuba. Mina vist pildistasin, sest mina asun teisel pool uleval.

Sydney kesklinn. Sellisest kaugusest tundub kena, eks ole? Aga nende majade vahel ringi kaia mulle ei meeldi. Uldse mulle see kesklinn eriti ei meeldi.

Ah, ja vapustavad pildid meie uhiskoogist. Eile olid molemad kraanikausid siis sellises olukorras. Ma tegin agaralt pilte ja uks vanem mees uuris, miks ma seda teen. Selgitasin, et teen, sest see on nii kole, see olukord. Hah, ta hakkas koristama.

Ja laud, kus justkui peaks saama midagi valmistada. Paku, kas selline segadus tekitab soovi midagi vaaritada. Vist mitte?

Ott ja tema arvuti :D

Ott on nii tore mees, et laenas oma arvutit, nii et ei pea maksma iga arvutis istutud minuti eest ja saab siis pikemalt heietada, kuidas meil tegelikult laheb.

Ikka hasti kummaline on minna voorale maale ja hakata korraga motlema selle maa oludele vastavalt. Ega see ikka nii ruttu ei onnestu. Mul oli kull alguses tunne, et moistus jai Eestisse maha. Uh, siin arvutis on õd ja öd ka. Edaspidi kasutan neid ka.

Aga jah, raske on hakata harjuma selle teise maa traditsioonide ja eelkoige sellega, kui suur ja lai see maa on. Ja siis veel see inglise keel ja see aktsent. Hehee, tana uks naine kirjutas mulle ja küsis, kas Tõnisel on sama hea inglise keel kui mul. See oli küll nali, ma ütlen. Tähendab, sest TÕnise inglise keel on ikka sitaks parem kui mul. Ma saan kõigest aru, aga vot vastu rääkimine on ikka raske, sitaks raske. Aga need laused, et inglise keel ei ole mu emakeel, jaa, muud taolised laused on mul juba hästi selged, tulevad ilma pingutamata.

Seoses inglise keele vähese rääkimisega ei tahetud mind McDonaldsisse tööle. Seda oleks ikka raske alla neelata, kui ma ise ka ei tunnistaks, et mu inglise keel vajab ikka praktiseerimist veel. Ikka kõvasti. Aga asi areneb, alguses oli ikka väga väga hull olukord. Enam ei ole.

Meie hostelist ka. Tuba on, ma kujutan ette, nagu keskmistel ühikatel. St mitte eriti ilus aga ka mitte eriti kole. Vaip on kole ja määrdunud, ma üldse ei saa aru, miks sellise kliimaga kohta sellist nõmedat mittevahetavat vaipa on vaja.

Meil on narid, mina olen üleval korrusel. Voodi nagiseb kohutavalt. Pesemistingimused on normaalsed, mis on tegelt väga tore. Pesta võib nii palju kui tahad, see on ka rõõmustav, sest ma armastan pesta. Ükspäev leidsin pesuruumist 5 dollarit, enam-vähem, st siis u 50 krooni. Ja ükspäev, kui ma hakkasin pesuruumi minema, tuli üks noor tsikk ja pakkus mulle oma fööni, sest ta läheb nii kui nii ära ja viskab selle ära või annab mulle. Hea föön on.

Aga omaette teema on selle hosteli köögiga, sest jah, see vääriks kohe pilditegemist. See näitaks ilmekalt, kui sitased ja hoolimatud inimesed ikka olla võivad. See on niiii sitane, et isegi minul tekib kange tahtmine hakata koristama. Mu ema saab sellest osast aru (tõlge: siis peab ikka metsikult halvasti asi olema). Igatahes rõve, eks ole. Köök iseenesest on taas jällegi täiesti kasutatav ning mina, Ott ja Marijaana oleme praktiseerinud lihtsamaid söögitegemise oskusi. Tuleb välja küll, aint kogused lähevad mööda.

Rand on siin äge, sellest olen ma nats kirjutanud ka. See on ikka vapustav, kuigi peab ütlema, et ma ei olegi siiani veel ujumas käinud. Tegelikult ju võiks, aga kuidagi ei ole veel tahtnud. Homme lähen. Ilmad lähevad ikka soojemaks, kuigi jah, sinna kuhu me edasi liigume, Brisbane'i lähedusse, seal peaks olema veel soojem, sest see on ekvaatorile lähemal. Ma usun, et see on põhjus, miks seal soojem on. Siin on tegelt üldse selline kummaline teema, et ilm võib olla soe ja päike täitsa hammustab (muuseas, siin on kõrvuti solaariumid ja vähikliinikud, naljakas, kas pole), aga samas on ka mere tuul ja siis tekib ikkagi tunne, et pole päris nii soe kui võiks. Selline kummaline värk.

Ja muru siinsed inimesed ei niida. Ahjaa, enne kui Ott mult arvuti ära võttab, ükspäev käisime poes ja rääkisime muidugi eesti keelt ja siis astus meie juurde mees, kes ütles, et ta on Eestis käinud ja ta ema on eestlane. Äge. Sõbralik oli, ja ükspäev nägime teda jälle. Kena, me ei ole päris tulnukad.

Ma motlen, et ma olen viisakas...

...ja kirjutan siia ka paar rida, kuna kodus on msn katki ja mu memm ei saagi muga raakida. Loodetavasti parandab keegi selle ara. Aga nuud tundub olevat suht kindel, et ma lahen siis McLeodi tutreks, ainult et too on veidi raskem kui selles seriaalis. Ja linn ei pruugi ka olla mitte poole tunni, vaid nt kuue tunni kaugusel. Jah, selles mottes on kull kindel, et ma tahan minna. Iseasi, kas mu raha motleb ka ule tulla Austraalia panka. Oma teada tegin kull ulekande oigesti, purssisin japanese naoga mehega kenasti inglise keelt ka pangas . Mina purssisin, tema raakis head keelt.

Mina igatahes lahen, tundub, et Tonis tuleb ka. Minek tahendab siis hmm...u 10tunnist bussireisi Sydneyst Brisbane'i. Bussi valisin selleparast, et tahaks maad ka naha. Sealt edasi sealsesse hostelli uheks ooks ja siis jargmine esmaspaev korjab meid keegi sealt kell 9 ules. Kolab nagu plaan, kas pole? Kuigi ma maksan too tegemise opetamise eest. Aga noh, vahemalt peaks ma parast seda saama kindlalt toole, see eeldab ilmselt veel reisimist...ja siis too. Kolab monusalt, sest lihtsalt passimine sakib taiega, eriti kui teada, et see passimine veel ka maksab. Aeh. Loodetavasti laheb koik hasti. Tana oli tegus paev, loodetavasti homne tuleb sama age. Paikest :) Meil siin igatahes on juba taitsa soe ja Bisbaneis on kuuldavasti veel soojem. Monna, kas pole :D?

McLeodi tutreks

Jah, ei teagi, mis teha. Tundub, et meie plaan teha farmitood on muutunud plaaniks olla linnas. Mina ei taha linnas olla. Rand on vapustav, hommikused jooksud ja trenn on parim osa paevast, siin laheb iga paevaga soojemaks ka. Tana sain taitsa pruuniks selja juba. Pruunimaks, kui see Eestis vist oligi. Aga ikkagi, ma ei taha linna sisse kolida ja ma ei taha soita toole tunde ja tagasi ka tunde. No ei vaimusta.


Ei teagi, mis saab, lahen ilmselt uksi harvest worki tegema, ehk siis mingeid kasvavaid asju korjama. Voi lahen OutBacki kursustele, mis opetavad pohimotteliselt samu oskusi, mida kasutavad McLeodi tutred selles agedas seriaalis. Jah, jama, et me lahku vist lahme. Vist. Ikka ei tea midagi. Mulle ei meeldi otsustamatus.

Soolane tuul

Jah, naljakas moelda, et me touseme siis ules, kui Eestis on oo ja lahme magama siis, kui Eestis on paev. Tanane paev algas mul rannas (olen kova spordinaine, jooksen hommikuti 500 meetrit) nagu meil koigil eilegi. Turnisime sealsetel rahnudel ja uritasime mitte tousule ette jaada ja marjaks saada.

Siin on tore, aga nagu ikka vooral maal, ei ole tegelikult uue elamise leidmine, ja mis peamine - too leidmine nii lihtne. Enamasti noutakse kogemusi, mis on minul ju ainult enda alal, ja lisaks vaga head inglise keele oskust. Noh, ei saaks oelda, et see oleks mul vaga hea, kuigi paar paeva selles keskkonnas on juba arusaamist oluliselt parandanud.

Tana ilmus Sydney Morning Herald, kus on eraldi lisa tookuulutustega. Selle lappamisega olen poole peal, aga uldiselt on mul kahju, et ma pole lisaks oma erialale oppinud mingit lihtsat eriala voi fuusilist tood, mis oleks igal pool uhesugune. Tundub, et farmides puuviljade korjamine on ikkagi meie parim voimalus. Leidsin ka uhest vaga moistlikust brosuurist telefoni, kuhu peaks helistama, et uurida, kus mida hetkel korjata saaks.


Siin on talv, aga hommikuti voib kaia taitsa luhikeste pukste ja platudega, ohtul laheb u 6 ajal juba pimedaks ja mingil hetkel sajab. Sydneys pidi paris soojaks minema alles paari kuu parast, kuigi jah, soojaks, tana kaisid ka inimesed ujumas. Surfajad oma kalupsodes on iga paev rannas. Aga et ilm ei lahe nii soojaks nii ruttu kui voiks, loodan ma lisaks tooleidmise voimaluste parandamisele ka ilma parast siit ara minna.

Samas jah, tooleidmine- Ott kais tana uhes japside baaris ja talle oeldi, et paari nadala parast oleks tood kull. Keegi ei tahtnud cv-d ega miskit. Loodetavasti saame hakkama. Teised on ju saanud?

Sada lennureisi

Jap, oleme nuud oma Sydney hostelis (Bondi Beach), mis ei nae eriti kena valja, aga samas kaib kah. Tallinna lennujaama turvakontrollist jaab meelde see, kuidas Tonise kotist suur puss valja tuli. See oli ikka humoorikas- st Tonise nagu (ja see ullatus), kui turvanaine selle valja vottis.

Lennud laksid tegelikult suhteliselt hasti, ei jaanud maha ja ei kaotanud kotte ja ulekaalu ka ei olnud, ainult 12,7 kg kaalus minu kott. Teiste omad olid ikka suuremad, aga jaid siiski 20 kg piiresse. Kui me Londoni lennujaamas ootasime Singapuri Airlainsi check inis, sest seoses Oti kaardivahetusega oli vaja piletite ostule kinnitust, siis tuli sinna naine, kellel oli ikka lihtsalt metsikult kotte. Mul vist ei olegi nii palju varandust, kui palju see naine kaasa votta tahtis.

Singapuri lennul pakuti meile kogu aeg suua ja juua, vois end sandiks suua ja toit oli taitsa hea, aint et mitukummend tundi lihtsalt istuda ja suhteliselt kitsal kohal on tegelikult vaga nuristav, eriti polvedele. Aiai. Korv ka valutas maandumisel, aga polnud hullu. Filme sai vaadata ja musa kuulata ja reisi kulgu vaadata. Uldiselt paris ponev, aeg laheb kiiremini kui arvata voiks. Muidugi ega ma seda kohe kull uuesti korrata ei tahaks.

Singapuri meie lend hilines, nii et seal jooksime labi lennujaama kohe sama firma jargmisele lennule. Sealne passikontroll kusis, et kas me oleme Eestist ja uuris, kuidas on eesti keeles tanan teid. Kui ma utlesin, siis ta naeris ja utles, et kordamiseks on see ikka keeruline.

Ja Sydney lennujaamas olid ka agedad inimesed. Sobralikud ja naljakad, uks uuris, mida ma kotis kannan, nii noor ja nii raske kott. Huumor, ma olen koige vanem ja mul on vaikseim kott.
Aga tanaseks aitab ka, Tonis tahab tulla kirja kirjutama ja meil siin nett on ikka aint raha eest. 5 dollarit ja 90 mintsi.

Ja läkski lahti

Kohtume Austraalias, nagu Tõnis ütleb :)

Hmm, on 2. september ja ma olen kuidagi nukker kõigi nende nukrate inimeste pärast. Hammas, mida enam ei ole, st tarkusehammas, mis välja tõmmati, valutab ikka nats. Õues on sügis.

Pidu Pille& Ardo juures oli äge. Mulle meeldivad igasugused naljakad mängud. Töökaaslaste külaskäik oli ka tore. Just selline, nagu ma millegipärast arvasin. Kui fotograaf pildid toimetuse arvutisse laeb, siis ehk saan ka mõne endale. Mind pole vist kunagi enne nii palju pildistatud :). Praegu lisan siia mõned eilse peo jäädvustused.

Ma vihkan hüvastijätte.