Pilte kah siis lopuks

Sellised lilled siin aias siis kasvavadki, jah. Kui vett on, siis voib ju igast asju kasvama panna.


Ja sellised marjad kasvavad ka. Natuke nagu mustikaid meenutavad, on selliseid kasi ja suud maarivad, hapukas magusad marjad. Taitsa hea kraam.


See on siis kohalike keeles windmill ehk siis...tuule...hmm...jah, aitab kuidagi vett majapidamisse transportida, vist. Senini ei ole koigest aru saanud.



Ja apelsini ja sidruni puud kasvavad ka, kui neid kasta. Ukspaev saime suua vaga varsket sidrunit, ja oli ikka palju hapum kui see, mida poest pakutakse.



Ja see on majatagune, kus mina on aiandusoskusi rakendasin. Aiakorrastamine on ikka uks kuradima raske too, suur kummardus teile, aednikud.



Ja see on siis see veekogu, mis asub maja lahedal, ja kust vist enamik vett tuleb? Noh, vaadates seda vett, saab selgeks, miks ma ei oleks pidanud oma valgeid riided pesumasinas pesema. Aga ma pesin, ja nuud on nad midagi muud kui valged. Olin ausalt oeldes paris pahane, et keegi ei hoiatanud ka, sest seal, kus meil see kursus oli, seal oli kaa ikka paris maakoht, aga riideid vois ikka pesta, igat varvi riideid. Jap, Trish sai vist aru, et ma olin ikka vaga pahane, ja pakkus, et ostab mulle Broken Hillist samasugused riided asemele.



Teine aia kulg. Tundub paris kena, eks ole, aga uldiselt ma nende viisi maju ehitada ei armasta. Olin siin peaaegu terve nadala uksi, ja jube kohe oli ikka, eriti kuna majal on sada ust ja enamik on ette topitud nii vildakalt, et neid ei saa sulgeda, voi kui saab, ei kai nad lukku. Mis kasu mul neist siis on, ma tahaks teada? Paris kohe oli ikka moni ohtu, eriti kui tuul tousis ja hiired toas ringi jooksma hakkasid. Ai ai, mul oli paris kohe. Ei uskunudki enne, et ma selline janespuks olen. Aga see vasakpoolne taim pildil on viinamarjapuu...voi poosas voi mis iganes.


Motikad, millest korduvalt juttu on olnud. OutBackpackersite kursusel olid samatuupi, aga vaiksemad motikad. Jalad ei ulatu eriti maha.


Vot selline loodus meil siin ongi, kuigi tavaliselt on puid isegi vahem. Tavaliselt pidi siin siiski natuke rohkem vihma sadama ja siis olevat rohelisem. Raske uskuda, eks ole?



Kutsu, kes oli vahepeal minu ainus vestluskaaslane, siis kui ma Home Alone Austraalia varianti etendasin. Armas kutsu on, kaib jarel, kui ma oues mollan.

Homsest uksik eestlane

Homsest laheb Tonis koos Beniga Broken Hilli, nii et mina jaan siis taitsa uksi ja plegi enam kellegagi eesti keelt raakida. Uh, jah, ma ei lahe, sest mulle ei meeldi motikatega soita. No ei meeldi, eriti kui kiivreid ka ei ole. Kohalike meelest on soov kasutada kiivrit muidugi nali, neil soidavad sulelapsed ja koerad ka motikaga, aga mina tahan kiivrit. Tahan kiivrit! Viimasel paeval OutPackbackersite kursusel soitsin ma hmm, vastu puud, enne seda riivasin viisakamalt ATVga aeda ja traktoriga kundsin ikka monusalt aiaposti. Pisike kahju, aga narvid olid paris krussis. Raakimata siis veel igasugustest sinikatest ja paris suurest motikavihkamisest. ATVd on taiesti kindlalt paremad.


Aga Tonis laheb jah loomi uhest aedikust teise ajama, sest sel mehel, kelle juures me tootame, Ben McKinnonil on kaks farmi, uks on Yarrawin ja teine Broken Hillis...mis selle nimi on, seda ma tapselt ei tea.


Tana alustasime hommikut villakottide laadimisega suurele autole, mille eestikeelne nimi ei tule hetkel meelde, rekka? Noh, jah, mina vaatasin, kas margistus on kottidel ikka oige, ju mul on ikka selline arvepidaja nagu peas, et mind seda tegema pannakse. Tonis sai soita traktoriga, talle meeldis, tuli hasti valja ka.

Eile ja uleeile nii toredad minu jaoks polnud, sest kuna ma ei soida motikaga (tana tegelt korra proovisin jalle ja ei kukkunudki:D), siis ma koristasin toas, aga vot koristamine on igal juhul raskem too kui kauboimangimine, eriti majas, kus koristamisest eriti ei peeta ja loodus ka vaga lihtsalt tuppa ronib. Mulle kindlasti ei meeldi koristamine.

Vot siis sellised motted. Tana on meie perekonnal kulas kaks tapselt uhesugust meest. Vaga naljakas on neid vaadata.

Kangurusid saab iga paev naha, ja emusid ja iguaanasid. Paikest me ei vota, sest nagu enne vist juba mainisin, on siin suur nahavahi oht. Ja siin tundub olevat erilisem olla valge ja puhta nahaga kui arakarsatatud nahaga. Kuumust on kuskil 30 kraadi juures ja on soe, aga mitte kohutavalt. Tegelikult pikad riided aitavad, ei tunne seda kuumust nii vaga. Ja kui pidevalt saab juua ka, siis ei ole uldse hull. Paiksekreem on ka kogu aeg peal. Oositi on monikord paris jahe. Trish, perenaine raakis, et monikord voib siin tulla ka u 50 kraadi, siis on SOE. Praegu on ju alles kevad. Vot jah, sellised lood siis.

Sober, kellele ma uritasin mitu paeva helistada, uputas oma telefoni hobusejoogi kunasse. Inimesed on agedad, eks ole?:D

Aaa, ja nuudseks oleme me hulgim nainud kangurusid, iguanasid, emusid...oli veel moni imelik loom? Kohalikud siin lasevad kangurusid, ma justkui oleks kuulnud teooriat, et kangurud ja lambad voistlevad toidulaua parast. Ja kuna meie oleme lambafarmis nimega Yarrawin...:) Tuul kisub ikka paris tormiseks, ma panen parem arvuti kinni.

Huvitav, elu on huvitav

Palju vett on sellest ajast merre voolanud, kui ma viimati kirjutasin, ja siis jatsin ka veel osa eelmisest nadalast kirjutamata. Peale igasuguste soidukitega eksperimenteerimise opetati meile Outbackpackersite kursusel veel mootorsae (ma loodan, et on oige sona) kasitsemist ja karja ajamist ja autokummi vahetamist (seda ma vist juba mainisin), teisele seltskonnale opetati keevitamist ka. Noh, ja lopuks sain ma uhe vissi korva augustada, Tonis sai margistada kuuma rauaga ja uhel meessoost vissil voeti munad maha ja et oleks ikka ponevam, pandi selle asja peale, kus margistusraudu kuumaks aeti, praeti munand ara ja pakuti soogiks. Viis tukki meie seltskonnast maitsesid ka seda. Tonis vaitis, et nagu liha ikka, mina ei maitsenud. Uh, jole. Mul oli juba enne vissist kahju, ja siis veel suua midagi sellist....uuuhh.


Uldiselt oli see kursus vaga tore, sai raakida paljude toredate inimestega, ja nuud opetab see, et oli tore aeg, sest sai suhelda. Sest suhtlemine on ikka vaga tahtis. Tonis eriti jutukas inimene pole, tema arvab, et igasugused barjaarid on vajalikud. Noh, ma usun, et tal on oigus, eriti kuna mina tundusin parast sealt kursuselt lahkumist, et jube kahju on ara minna, nii toredad inimesed ja nii lahedad vestlused. Eriti meeldis mulle raakida uhe opetajaga, nimi on tal Warren. Kui kunagi uks kursusel olijatest pildid saadab, kui ta levialasse ja netti jouab, siis saab pilte ka naidata.

Nuud oleme tool, 300 kilomeetrit loode-laane suunal linnast nimega Dubbo. See on juba suhteliselt sisemaa ja seega oleme me juba usnagi korbes. Kuivanuna naivad puud, poosad ja natuke kollast rohtu on ka. Ja palju liiva ja tolmu. Tana tousis tuul ja mitte midagi polnud korraga naha, kohe mitte midagi. Taielik liivatorm.


Inimesed, kelle juures me oleme, tunduvad vaga toredad. Seda juttu kirjutan ma ka perenaise varskest lapakast. Meil on oues suur kulmkapp, mis peidab head ja paremat ja kuhu me lihtsalt voime sisse astuda. Elame natuke omaette majaosas...mis pole kull parimal voimalikul viisil ehitatud, aga mis pakub privaatsust. See on tore. Olgu kas voi logu, aga voimalus omaette olla on vaga vaartuslik.


Inimesed on vaga toredad, jah, aga aksent on ikka senikuulduist tugevaim. Alguses ei saanud kohe mitte midagi aru, nuud vahehaaval hakkab saama. Nagu ikka, votab selline asi aega. Jama on see, et ka nemad ei paistnud alguses meie inglisekeelest aru saama. Minu meelest raagime me ju niii lihtsalt. Vigaselt ja valesti, aga kindlasti lihtsalt:D.

Uleeile pakkisime villa 195 kilo mahutavastesse kottidesse, selle pakkimiseks on ka omaette masin olemas. Eile margistasin mina koigepealt varviga neid lambaid, mis lahevad...mai tea, muugiks...ja hiljem ajasime neid uhest aedikust teise, et eraldada sobivad ja mittesobivad lambad. Hiljem tuli sinna mingi libeda olemisega mees, kes ilmselt oli huvitatud ostust. Igatahes krahmas ta oma autolt mingi instrumendi, mis hiljem osutus kaaluks, ja nii hakkasime siis lambaid kaaluma, et saada keskmist kaalu ja siis tuli markida veel mingi rasvaprotsent...voi midagi taolist. Mina olin see, kes pidi tulemused ules markima. Jah, ja tana koigepealt ajasime mingi teise lammastekarja karjamaalt aedikutesse ja siis Tonis koos peremees Beniga pritsis neid mingi roosa vedelikuga...mingite karbeste vastu oli see, ja mina olin see, kes neid lambaid uhest aedikust teise ajas, koos vaga agarate karjakutsudega.


Lambad on anksad, mitte nagu lehmad, keda me ka tana koigepealt autost maha ja siis aedikust karjamaale ajasime.

Ah, helistamisega on siin toredad lood. Vodafone'il, mida mina kasutan, levi ei ole. Tonis ostis Telstra telefoni, sel on levi siis, kui uhendada see autos autoantenniga. Ja ka siis ei ole alati levi. Ise nad kasutavad siin vist veel lisaks akki mingeid raadiolainega telefone. Ja mingi susteemiga on siin ka internet. Lahim suurem linn vist ongi Dubbo ja minul isiklikult on suhtlemisvaegus. Peab ikka nende inimestega rohkem suhelda uritama, sest nad tunduvad agedad tegelt. Vaga heatahtlikud ja kulalislahked.


Neil on perekonnas kolm last, kellest noorim on akki natuke vanem kui 10 paeva, siis on 17kuune Milli ja 9aastane Cris, lisaks on siin veel sugulane Nathan ja perenaisepoolne vanaema, kes meenutab mulle mu vanatadi Ildet :). Ta on vaga sobralik ja tundub, et uritab oma haaldust normaalsemaks keerata. Voi olen mina rohkem aru saama hakanud.


Praegu tundub, et me saame vaikselt ikka tooga hakkama. Kui mitte arvestada kahte tuhja autokummi. Mina kull ei tea, kus need katki laksid. Tonis soitis, aga ma ei oleks osanud seda paremini teha, ple orna aimugi, millest need nii lihtsalt katki lahevad siin. Jap, selline elu ongi siin. Pool seitse ohtul on pime, ja saab naha Milkywayd ja koiki neid tahti, mida Eestis ei nae.

Brisbane on rajult soe koht

Meil on rajult soe. Ohukonditsioneeri peale on kirjutatud, et seda saab kasutada novembrist veebruarini, seega siis, kui nende meelest on toeliselt soe, deem, aga mul on juba praegu vaga soe. Kujutle situatsiooni, kus sa magad, ja samal ajal laheb selg marjaks ja higi lihtsalt voolab. Sest magamine on koormav tegevus, eks ole.

Istun nuud siin arvutis ja uritan broneerida meile reisi Dubbosse, see on see koht, kust meie tooandja Ben peaks meid peale votma. Ja sealt porutame veel 300 kilomeetrit sisemaa poole. Kui Tonist uskuda, siis on seal veel soojem, sest tegemist on sisemaaga. Aga kui uskuda Warrenit, uht meie Outbackpackersite opetajat, ei ole seal vahemalt nii magine kui siin laheduses. Vahemalt jaavad pustloodis maed ara, ma vaga loodan.

Bookisin oma pileti ara ja tahtsin igaks juhuks ule vaadata, kas laks koik oigesti, aga loomulikult pole siin arvutis Acrobat Readerit ja ma ei saa seda teha. Arvutite koha pealt on tegemist kull kiviajaga, ja see ajab kohati ikka vihale. Hallo, kas teil siin ei olegi aasta 2007?

Aga samas olen ma kohanud vaga palju toredaid inimesi, vaga toredaid, kellest voiks saada hea sober. Kull selline sober, keda ilmselt naeb harva, aga kellega on tore telefonis raakida ja e-maile saata. Sudamlikke inimesi siin ikka leidub. Mulle meeldib.