Kodu, kallis kodu.

Meri

Vot selline ilm oligi eile. Kuigi peab tapsustama, et mitte igal pool...aga just Thorntonis, kus me tootasime, oli kohutav tuul...kohutav! Uks vaga vaga vaga suur puu kukkus korvalaias tuulega umber. Onneks mitte meie poole. Lomastas ainult naabri tagumise aia. Neid puid pidavat kutsutama widowmakeriteks, ehk siis lesestajateks... Kui inimene ette jaab, siis ei ole kusimuski, milline on tulemus. Et aga tegemist on Austraalia kohalike liikidega (see konkreetne oli gumtree), siis ei luba kohalik omavalitsus neid omavoliliselt maha votta...

Newcastle'i Stockton beachil Warreni sonul eriti suured lained polnud, sest tuul oli merele, mitte merelt. Aga vaatepilt oli minu meelest sellegipoolest vaga kena.

Kiire Melbourne

Melbourne sai kiiresti vaadatud, sest lend, millega tagasi tahtsime tulla, oli valja muudud, nii et tulime varasemaga. Aga see-eest oli Melbourne ka vaga ilus ja kuidagi sujuv linn. Vahemalt meie jaoks.

Esimesel oosel leidsime uhe backpackerite hosteli, mis muuseas ei olnud koige oudsem mitte, ja asus peaaegu kesklinnas. Teisel ool leidsime koha taitsa kesklinnas, koikide vaatamisvaarsuste ja muidugi Crowne kasiino laheduses. Esimesel ohtul kaotasin 3 dollarit ja teisel voitsin 40. Vaga tore. Minu senisest parim voit :) Korra enne olen manguautomaatidega voitnud 20 ja loteriiga 10. Nagu ilmselt aimata voib, on siin tegemist umbes nagu rahvusliku spordialaga, nii et ega ma ei saa ju ka korvale jaada. Ilmselgelt minust Austraalia loteriivoitjat ei saa, aga vaga halb onn mul ka pole olnud. Taitsa kenasti keskmine.

Aga kena linn oli jah, kuigi vaga krobe juba, ja tuuuuuline. Aga lennukis maha oeldud 30 meetrit sekundis mina ei tabanud.

Esimene ohtu kulastasimegi Crowne Plazat, sest kasiino umber on seal terve shoppamiskompleks. Moned baarid ja pubid olid ka veel avatud. Proovisime pizzat ja uhe koogi, aga nagu minul toiduvalikutega juhtub, ei karjunud ma parast maitsmist vaimustusest. Ei tea, mul lihtsalt sellega millegiparast ei vea. Teised valivad alati parema maitsega kraami :) Aga soodav oli, kuigi jah Melbourne'i puhul raagitakse alati, et vot just see on OZi linn, kus saab hasti suua, kus osatakse suua teha. Voib-olla..., aga mina valida ei oska:)


Teisel hommikul kobisime varakult hostelist valja, leidsime kena oobimiskoha ning asusime Victoria turgu vallutama, sest nagu valja tuli, ei ole see mitte ainult nadalavahetuseti, vaid ka nt teisipaeval.

Vaga ponev oli: eriti meeldisid mulle kangurunahast asjad, aga noh, 300 dollarit koti eest mina valja kaima nous polnud. Kuigi jah, niiii pehmet karusnahka polnud mina enne veel katsunud. Monna tunne.


Ah, unustasin lisada, et turule saime trammiga, mis pidavat eksisteerima siinsel mandril ainult Melbourne'is. See eriline eksootika ei olnud:), kuigi jah, trammipeatustes olid trammifirma tootajad, kes huudsid saabuvate trammide sihtkohta, ja kellelt oli voimalik juhatust kusida. See oli erinev.
















Igatahes huppasime siis jargmisse trammi ja soitsime St Kilda rannarajooni, kus on samuti hulganisti igasuguseid kohvikud, ja muidugi rand. Enne veel aga kulastasime vaatetorni Rialto Towers (253 m ja uhtlasi korgeim kontorihoone louna poolkeral), kust avanes vaaaga ilus vaade. Minule kohaselt, kui mind kuhugi korgele lastakse, on ilm pilves ja sompus, aga vaade oli ikkagi age.

Pasta ja koogid maitstud ning rand vaadatud, huppasime tagasi trammi ning tagasi oobimiskohta, kust peale peatust kasiinosse ja 40 dollarit voitma. Ning hommikul vara lennukile, mille piloot informeeris meid roomsalt, et saabume troopilisse 12kraadisse Newcastle'isse ning nagu nagu naha Virgin Blue toesti lendab kiiresti, sest valjusime lubatust hiljem ja saabusime varem. Noh, sel piloodil oli lihtsalt raske jalg ja seda oli tunda (uhh!), aga vaga naljakas huumorimeel ka onneks.

Head jaani!

Jah, ei teakski, et jaanipaev on, kui kalendrisse ei vaataks. Siin tanast paeva mingil erilisel viisil ei tahistata. Ja nii nagu Eestis langeb luhim oo sellesse perioodi, on siin vastupidiselt luhim paev. Lahme tana Melbourne'i, mis on tore. Kiisu jaab uksi koju, see ei ole nii tore. Aga ta toenaoliselt magab enamiku ajast. Leo on suureparaste oskustega magaja!

Vaatasin eile jalle pingsalt uudiseid. Alguses tundusid koik diktorid kohutavalt suzizstavat, ja moni tadi teeb seda minu meelest siiani, aga asi on paremaks lainud. Enamikust saab aru, kuigi jah, Austraalia uudiseid vaadates tundub, et Zimbabwe (ei tea paris oigekirja:D) on kohe nurgataga voi suisa Austraalia siseasi. Muuhulgas mainiti seal ka probleeme Qantase lendudega. Praegu olevat mingi streik ja lennud viibivad Sydney ning Melbourne'i lennujaamas.

Minu meelest on see palju olulisem uudis, kui see valisriigi poliitiline voitlus, sest see tahendab otseseid lisanduvaid rahalisi kulutusi kohalikele inimestele, aga nojah...Ja see uudis teeb mind murelikuks, sest mul on kull ainult uks lend selle firmaga, aga just see esimene. Ja kui esimene hilineb, olen kahest teisest maha jaanud. Ja toenaoliselt pakutakse mulle uus reis siit Tokyosse, aga sealt edasi ei paku enam keegi miskit. Loodetavast nad streigivad enne teisipaeva ara ja teisipaeval on koik ok.

Ah, muuseas oeldi uudistes ukspaev maha ka see, mida ma juba ammu kahtlustasin: et austraallased on nuud koige paksem rahvas maailmas, isegi ameeriklased on edestatud. Jaa, edasi KFC, McDonalds, Hungry Jacks ja koik need fish & chips muugikohad!

Aga nuud ma lugesin juurde, et Qantasel on plaanis streik ikkagi ainult Austraalia-siseseks jatta. Rahvusvahelistele lendudele see ei laiene. Uhhhhhhhhhh! Oeeeeeeeeeeeh!

Vot selliseid seltsimehi kohtasin ukspaev.

Mulle nad meeldivad, meenutavad suuri janeseid...voi hiiri, voi kasse. Jollitavad sind naljakalt, kui lahemale nihkud, huppavad veidi kaugemale ja vahivad, kas sa ka lahemale tuled. Ja kui teed nii, siis otsustavad nad oma soogilauast loobuda ja ara porgata.

Ja siis panin ukspaev sopra kutsuga, kes meenutas mulle veidi Bosset. Muuseas markasin monda puuki ka, ja kui Warren sellest omanikule teatas, saime suure tanu osaliseks, sest nii kummaline kui see ka ei ole, tapavad puugid siin rohkem loomi kui inimesi. Nii et Bella elab loodetavasti edasi. Ah, ja muidugi ei olnud ma esimese otsaga mitte Heli, vaid Milli. Areng. Mulle Milly paris meeldib. Nagu ka Emily. Effi pole paris minu maitse.

Hehee

Jah, kivi jaab ilmselt ikkagi ara. Rahast hakkas lihtsalt kahju, oigemini kull rahast, mida ma veel teeninud ei ole, aga siiski...toenaoliselt teenime. Ja millega mul sellegipoolest juba plaanid on!:D Jah, selle asemel on kava minna Melbourne'i nadalavahetuse turule (kaa vaga age), soetada sealt moned suveniirid ning vaadata niisama ringi. Sakslaste sonul pidi tegemist olema uhe parima Aussi linnaga. Ja nemad juba teavad :)

Ah, paar nadalat tagasi kaisime lopuks maksuametis. Imelik oli minna, sest Eestis ei ole ma iial sellisesse ametisse sattunud, klikin netis jargmine ja jargmine ja tuludeklaratsioon ongi esitatud. Raha isegi antakse tagasi! Aga siin kahjuks asjad nii lihtsalt ei kai.

Esimest korda sinna tarka ametisse sattudes juhtusime sellise naise peale, kes mulle tundus kull pilves olevat. Kokkuvottes andis ta mulle valed paberid taitmiseks (2007 aasta omad, sest jaaaa, 2008 omasid neil veel pole, kuigi finantsaasta lopp on 1. juuli, aga 2007. aasta omi ei saa ma teps mitte kasutada) ja lisaks andis ta veel hulganisti vale andmeid, nt et ma saan tuludeklaratsiooni juba netis ara teha. Ei saa, ka selle 2008. aasta versioon ei ole valmis. Nojah, ma oleks ju pidanud teadma, Austraalias ei toimu mitte miski kiiresti. Mitte miski.

Ja see naine pani raakides silmad kinni. Vaga ebamugav on raakida inimesega, kes raagib sinuga ja sulgeb seda tehes silmad. Kummaline, ma utleks. Lisaks kirjutas ta igasugust mottetut ules (parast avastasin, et ukski markmetest pole mulle kasulik), ilmselt seetottu, et ta ise ara ei unustaks, mida ta raagib. Nojah, koju tulles sain aru, et koik ilmselge on tema segaseks keeranud. Igatahes oli asi segane.

Eile kulastasime siis maksuametit uuesti ja ma sain teada, et mina olen oma pabereid tooandjatele alati oigesti taitnud...st et ma olen maksumaksmise mottes kohalik austraallane ja mind ei peaks maksustama korgemalt. Aga noh, kui ma oigesti maletan, siis sakslased taitsid seda alati vastupidiselt, ja kui me tootasime samas kohas, saime kogu aeg samamoodi raha tagasi. Vaga huvitav. Sellest ma tapselt aru ei saanudki, kui palju siis minult maksu oleks pidanud votma, aga kui ma oigesti jagan, peaks ma koik selle tagasi saama, sest minu teenitu jaab alla 6000 dollari. Nojah, eks see ole naha.

Vot nii lobus oligi maksuametis. Eilne maksuameti mees oli asjalik ja kogu sekeldus vottis voib-olla 10 minti, samas kui eelmine naine jahvatas sama (vale) jutti tund aega. Oeh!

Aga siis astusin ma eile sisse ehtepoodi. Siin on neid tohutult, sest Austraalias leidub igasuguseid vaarismetalle ja kive, ning hinnad on roogatud, mis tahendab, et ta teenivad monusat kasumit...mis seletab nende paljususe. Aga nuud on poolaasta muuk, sest siin uritavad poed kaubast enne finantsaastaloppu lahti saada...nii et igasuguseid allahindlusi.

Nii et astusin pahaaimamatult Micheal Hilli sisse, ja muuja huppas ligi ja uuris, mis ma talle ostsin. ?? Kas ma kohvi ka toin?? Ei toonud. Aga milline briliantsormus mulle meeldib? Mis ma arvan sellest 8600..something dollarit maksvast? Oo, naita mulle oma silmi. Vaga erilised, kena meik. Prillid on ka agedad! Palju need raamid maksavad? Jne, aa ja siis kasutas ta teise muuja meie seltsi ja selgitas talle, et vot just sellist meiki, mida mina kannan, peaks too kandma...Oeh, vaga lobus oli kokkuvottes. :):) Ilmselt oleks ma seal paeva veetnud, kui Warren poleks pangast tagasi tulnud. Monikord on inimesed siin vaga humoorikad.

Aa, ja siis kulastasime minu kohalikku veinimeistrit Robert Blackmore'i jalle, et veidi veini Eestisse ka tuua. Ning tema tegi lahkelt allahindlusi ning pakkus kaasa kaks veinipudelit, mille ta meile maitsmiseks lahti oli teinud. Vot nii tore oli!

Aga kivi tuleb vaadata jargmine kord Austraalias.

Too teeb vabaks!

Ma igaks juhuks saksa keeles seda lauset ei kirjuta, sest selle juured on natsi Saksamaal...Aga tood on saanud palju teha. Ja sellist minu jaoks suhteliselt ebatavalist, nt monusalt savise maa kaevamine (et panna maa sisse vihmaveesusteem), tsemendi valamine, puude istutamine, aia koristamine (monus telliste tostmine sinna juurde), maja koristamine, naelapustoli kasutamine jne...Lisaks veel maja katuse varvimine ja kahe toa ulevoopamine. Varvimine mulle tegelikult vaga vooras polegi :)... Huvitav igatahes. Ja noh, kuna tooga kaasneb raha, siis jah, too teeb vabaks:D.

Ma olen tegekult veendunud nuud, et ma olen alati tahtnud mingil viisil raha hankida, mitte tood leida ja teha, aga kahjuks ei ole ma veel lotovoitjaks saanud. Aga lootus jaab!

*See kiisu nurrub nagu mootorsaag:)!

Ja head emadepaeva ka koikidele emadele! Eriti muidugi minu omale :)! Ilma kahtluseta parim!

Plaanid

Jaa, Uluru plaan on juba taies hoos. Tuleb ikka see tahtis kivi ara naha, kuigi humoorikas on see, et sakslased ja meie lahme muidugi natuke erineval ajal ja sakslastest Kathrin on seda juba nainud. Aga noh, saab ponev olema, ma usun.

Ukspaev tegelesin tooga ka, st kaks paeva. Koigepealt varvisime katust ja siis uhte ruumi. Ruum oli minu lemmiku veinimeistri oma ja peale raha ulatati meile ka kaks pudelit vaga haad veini. Veinimeistri sonul nii haad, et seda muugiks ei panda. Vot siis nii! :)

Aga mis mulle vaga meeldib...

...on postkasti kunst. Moni on kull toesti nagu kunstiteos, ma utleks.

Igasuguseid motteid on sojast, rahast ja reisimisest. Purdumagedes ja piimajogedest ka

Kuna see jutustus mul ongi siin vaga pildiliseks kiskunud, siis lisan veel moned :) ponevatest asjadest, mida tana kohalikus alevis ringi jalutades markasin. Mulle ikka meeldivad kangurud, kuigi eile soin kanguru vorsti ka. See nii hea ei olnud kui praetud kanguru liha.

Aga muuseas, enne veel, kui jarjekordsed armastusvaarsed portreed kangurudest, panen ma ules hoopis uhe pildi malestusmargist, mis suure toenaosusega jalle puhendatud II maailmasojale. Ja miks? Sest sakslastega koos reisides on saanud selgeks, et vahemalt Austraalia jaoks on koige porutavam mineviku sundmus endiselt II maailmasoda. Vaga kummaline suhtumine minu meelest. Kuigi ka Eesti tundub elavat minevikus (alati, kui iseloomustada meie riiki, tuleb peatuda ju ajalool ehk siis minevikul), pole selleks enam maailmasoda, vaid nn vene aeg. Nii et jah, ka meie elame minevikus, aga mitte nii kauges vahemalt.

Ah, ja tegelikult ei paista austraallastel kui Euroopast vaga kaugel elavatel inimestel sellest nii tahtsast sojast eriti elutervet ja intelligentset ulevaadet olevat. Naiteks suudistati "minu" sakslasi selles, et nad ei taha tunnistada oma vigu ja suud sojas (jah, eks need 20aastased ikka ole suudi?), ja teisest kuljest nt Sydneys tervitati neid sonadega Heil Hitler! Jaa, kurikuulus rahvus need sakslased, koik teavad, et nemad olid sojasuudlased. Eriti midagi muud vaevaks ei voeta teada.

Tegelikult olid need minu sakslased, eriti moni neist selle teema suhtes vaga vaga haritud ja teadlikud ning Hitleri-tervitused laksid nii monelegi hinge. Viinamarju korjates sain taiendatud ulevaate sojast ning selle tagajargedest. Ponev oli, sest meie ajaloo tundides kasitletakse peamiselt ikkagi ainult Eesti rolli ja seda, kuidas mojutas soja tulemus Eestist. Uldisem pilt oli minul kull puudu.

Ja kui tegelikult motlema hakata, siis Austraalia osalemine koikides sodades on uldse humoorikas minu meelest. Ma saan loogiliselt vottes aru, miks Eesti osaleb (meie suure ja kalli naabri parast, ehk siis turvalisuse kaalutlustel), aga sellest ma kull kuulnud ei ole, et keegi Austraaliat okupeerima tahaks hakata. Hahaa! Aga noh, Austraalia on ju enamiku asju ule votnud Ameerikalt (Kuuldavasti pidi kohalike seas New South Wales olema justkui Ameerika, Queensland siis Kanada ja Victoria Mehhiko, ei tea, mis see Laane-Austraalia siis olla voiks?!), nii et kui Ameerika laheb sotta, laheb Austraalia ka. Mhmh.

Raakisin tana Margusega ja tema jalle poetas, kuidas luges Eesti Ekspressi ja seal kirjutati, milline paradiis on Austraalia. Ai mind ajas vihaseks. Mitte et mulle ei meeldiks maa, ja et ma kahetseks tulemist. Ei kahetse, ei usu ka, et kunagi kahetsema hakkaks, aga moned asjad on kull sel korral ajakirjanduse vahendusel veidi ahmastunud.

Ma tegelikult usun, et siin on voimalik raha teenida. Heal aastal. Raha on vaja muidugi selleks, et reisida, sest Austraalia on suurem kui Euroopa ning kuna see on omaette manner ja seetottu isoleeritud, on hinnad selle vorra palju krobedamad. Ilmselt on hindade krobeduses suudi ka backpackerite hordid, kes siit enne labi on jooksnud ja sellega lubanud hindu kruttida (ma motlen just vaatamisvaarsuste hindu). Toit on ilma meie abita ka kallis.

Probleem on lihtsalt selles, et see aasta ei ole hea aasta. Pohjas (nt Bundaberg) oli eelneval aastal kulm talv, lounas (nt Victoria) vahetult enne saagi valmimist kuumalaine ning siin keskosas, kus mina endiselt paiknen, sadas enne viinamarjade valmimist ja valmimise ajal mitmeid nadalaid vihma. Kui saaki pole, ei ole ka raha, sest enamasti makstakse ju koigile korvi, ambri, karbi pealt. Ja see on lihtsaim (mitte fuusiliselt) ning tulusaim too. Heal hooajal. Kui ei ole raha, siis ei reisi ka pidevalt, sest nadal backpackeri hostelis (uhe voodikoha eest) voib maksta kuni 160 dollarit, pluss sook ning reisimise puhul reisikulud. Vot siis nii. Ei ole pudrumagesid ja piimajogesid - sel aastal.

Ja kui see nuud tundub virisemise ning vingumisena, siis on voimalus alati mitte lugeda :) voi on voimalus... uskuda, sest ka nendel, kellel oli alguses kovasti raha kaasas ning ka tagasilennupilet olemas (minul polnud, nii et selle kogumisele laks ka aega) ning kes on tootanud sama palju voi isegi rohkem aega kui mina, on samuti uks mure. Raha mure. Nii et tulles tasuks olla realistlik...Mis ei tahenda, et Eestist peaks rohkem raha kaasa votma. Siinsed hinnad poletavad suure Eesti rahasumma sisse kohe augu, nii et parem seda nautida Eestis ning olla valmis kohe rabelema ja kovasti organiseerima. Kohe algselt siia saabudes. Aga noh, organiseerimine ja teadmine, kuidas siin hakkama saada, tuleb kah ju ajaga. Jah, kahe otsaga asi - voi kumne - see Austraalia.

Lisaks veel majandus, sest hetkel tundub kull, et iga teine maja siinses piirkonnas on muua - mis tahendab ju lihtsustatult, et inimesed ei suuda maksta laenu. Ning kui koik on muudud, kerkib rendimajade hind, sest kuskil peavad ju needki inimesed elama. Voi siis elavad tanaval ja autodes, nagu Austraalia marie claire kirjutas. Nukker. Ei kola nagu paradiis?

Aga ma motlen, et ma selle tahtsa Uluru kivi juures tahaks ikka ara kaia. Kull selle raha ka ikka leiab :) Ja siis veel Sydney Harbouri silla peal ronida ning voib-olla Sydney laupaevasel turul veidi suveniire osta. Melbourne'i vist rahakott enam ei kanna.

Loodus ja loomad on siiski vapustavad. Nii et voiks olla paradiis, kui poleks seda inimeste loodut sellega koos.

Ah, ja muuseas, mul on uus nimi. Effi! Heli on lihtsalt liiga keeruline. Aga muuseas tana pakuti mind kohe kas eestlaseks voi latlaseks, ei olnud ma mitte inglane ega sakslane seekord. Olen toelise eestlase nagu?

Kanguru liha

Ah, ilmselt oleks pidanud lisama, et proovisime sakslastega ka kanguruliha. Seda muuakse tavalises supermarketis, ning maitse on ka usna tavaline. Aga paris soodav kokkuvottes, ja kohalikud siin raagivad, et pidi olema kasulik liha, rasvaprotsent on vaike.

Ja seoses kangurudega veel. Eelviimasel paeval Tasmaanias soitsime uhest vaiksest vallabist ule. Nuuks. Tekitas ikka jubeda tunde kuulda, kuidas loomakese luud ratta all ragisevad.

Uldiselt on Daniel vaga hoolikas juht (kuigi ta alati armastab meenutada Saksamaa kiirteid, millel ei ole kiirusepiiranguid, ja ta soidab ka siin vastavalt) ja mitmed vallavid ja opossomid on selle auto rataste eest paasenud. Aga seekord otsustas see loomake hupata autoga korvuti ja siis otse auto alla. Ja koike seda vaga kiiresti.

Kui aega natuke mooda laks, arvasid sakslased, et nuud oleme real Ozis ehk siis Toelised Austraallased. Vaike kanguru tapetud! Nojah.

Palju vett

Ikka kummaline koht see Austraalia. Eile tegin pilti sellest, kuidas joed siin ule ujutavad, sest nii palju vihma on viimaste nadalate jooksul sadanud, ja tana paistab sarav paike ning esmapilgul tundub, et vihma nagu polekski kunagi olnud. Aga ponevad pildid tulid, nii et ma lisan need sellegipoolest. Ah, ja liiklusmark no overtaking or passing tahendab siis, et ei mingit moodasoitu. Paadiga?:D

Jargneva pildi tegin lahedaloleva farmi teest, mis selleks hetkeks oli saanud uheks osaks jarvest. Pardid olid ka kohal!:)


See oli siis tee - enne vihma tulekut.

Ja vahepeal kohtasin selliseid tegelasi ka:












Vallabi oli seekord vaga moistlikult rahulik ja poseeris oma minuti akki...aga minu lahemalenihkumine talle eriti ei istunud. Linnuke tundus vaga habelik.

Tasmaania tulemaa

Nuud siis Stroudis tagasi, sest ilmselgelt maasikakorjamisega rikkaks poleks saanud. Omanik David Jennings lihtsalt unustas utlemata, et tegemist on hooaja lopuga, ning ametlikult peaks tood nimetama maasika otsimiseks, mitte maasikate korjamiseks. Nii kena!

Majutus oli see-eest vapustavalt kena ja odav! Omanikud vaga armastusvaarsed: minu viimane ohtu seal loppes Tasmaania siidri, piruka ja omatehtud jaatisega (lisaks vaarikad!)! Uhh! Vaga hea.

Aga Tasmaania iseenesest oli vaga kena loodusega maanurk, mille elanikud ilmselgelt arvavad, et koik uleliigne saab havitatud poletamise teel. Maasikakasvatuse ulevaataja mainis, et saarel on metsatoostus, mis iga 15 aasta tagant kasvanud metsa maha saeb ja siis ulejaagid ara poletab. Ulejaake on palju, aga kui kohalikud seda kuttepuudena tahaks kasutada, siis selle eest tuleb neil kenasti maksta. Nii et ilmselgelt on lihtsam ara poletada.

Korvalolev pilt oli tavaline hommik maasikapollul, paike oli juba korgel, aga labi udu ja suitsu miskit eriti naha ple. Sellel saarel oligi vaga kummaline pilti teha, pidevalt tundus, et pilt tuli udune, aga tegelikult oli loodus pidevalt udune ja suitsune. Imelik, justkui vajaks puhtaks pesemist.

Lisaks on tavalised metsatulekahjud (pidev ving ja punane kuma ule magede) ning kohalikud teevad tihti oma aias loket. Nii et tosine tulemaa. Uhel ohtul oli kuu taiesti oranz ja meie majutuse peremees nentis, et kuu varv on pohjustatud kogu sellest saastast, mis ohus leidub.

Kaisime sakslastega Hobartis, mis on Tasmaania pealinn, ning vallutasime kohaliku maetipu Mnt Wellingtoni, mis peaks (kui ma oigesti maletan) olema 1270 meetrit. Jube kulm oli, aga avanev vaade oli vapustav. Ja kohalikul laupaevasel turul kaisime ka: oi kus oleks ostnud, kui raha oleks olnud! Vaga palju kena ja varvilist kasitood. Mmm, ilus. Soogiks sakslaste traditsioon bradwurst (ilmselt kirjutatakse teistmoodi, aga nii see vahemalt kolas:D).


Sugist oli ka palju juba naha: karbseseened ja tammetorud ja ounad, mida majutuse omanik meile lahkelt pakkus (ikka ainult ounu st :D). Ja lisaks muidugi vaiksed vallabid ja imelikud rotimoodi tegelased, ja opossumid. Tasmaania kuradit ei kohanud, aga turul sai naha vaga agedaid pilte sellest loomast. Muhe patt tundus.

Vot siis nii :) Sakslased suunduvad nuud ilmselt lahima moistlikuma too poole Victorias. Mina loodan vahelduseks leida siin moistliku too. Oleks monus, ma motlen.

Jaaa...maasika nagu

Imelik koht see Tasmaania. Daniel siin vaitis, et see pidi olema koige ohema osoonikihiga koht maailmas ja taevas toesti paistabki vaga imelik. Nagu miskit oleks puudu pidevalt.

Too on nagu ikka Austraalia traditsioonidele vastav: lubatakse uht ja reaalsus on taielikult teistsugune. Maasikafarmi omanik raakis, et inimesed korjavad 15-20 karpi paevas (ei korja, minu parim on 11 ja sakslased korjavad aeglasemalt) ning et me saame 7 paeva nadalas tootada. Ei saa, see nadal on juba kaks vaba paeva ja lisaks 1.5tunnised toopaevad. Nii et sellised siis ongi kokkuvottes austraallased.

Kohati tuutab selline valelikkus ja vassimine ara, aga mis teha, selline see maa on. See ei tahenda, et toredaid inimesi ei leiduks: iga saja napaka ja ahne kohta leiab mone ulisumpaatse ka, nt nagu meie majutuse perenaine. Ulisobralik tore naine! Viimane kord pakkus meile pool kapsast, kuuslauku ja mune. Menuu sel ohtul oli huvitav - pehmelt oeldes. Aga vaga maitsev! Meie pakume tavaliselt vastu Laura tehtud apfelstrudelit. Hea kraam.

Raakisime ukspaev sakslastega sellest, mis meil siis Austraalias meeldib. Kokku voib votta uhe sonaga - maastik. Koik. Mitte just parim reklaam, eks ole? Aga nii see tundub olevat. Ilmselt on aeg hakata koju tulema.

Maasikafarmis tootamisel on vahemalt uks hea kulg - saab maasikaid suua. :) Ah, ja kaisime Tasmaania pealinnas Hobartis asuva Mount Wellingtoni tipus. Vaade oli vapustav (kui odavamasse netti saan, lisan pilte ka, siin maksab 10 minti 1 dollar), kuigi tuul oli tosiselt karm ja kulm. Talv on nina ees.

Tort, kartulisalat, kartul ja hakklihakaste ning tomatikurgisalat...namm

Jap, olen igavusest kokkama hakanud. Esimese katsetuse tegin juba Bundabergis, sest kes sulle ikka suua valmistab (ja just Eesti maitsemeelele vastavat), kui ikka ise ei tee. Kui seal oli teemaks tomati-kurgisalat ja praekartul, siis Stroudis vaaritasin sakslastele korra lihtsalt kartulit ja tomati-kurgisalatit. (Tuleb ju tunnistada, et ega ma kunagi eriti kokata pole saanud, pole lastud:D, kodus paremad kokad ees :))

Aga nuud votsin ette kartulid hakklihakastmega ja jallegi minu lemmiku tomati-kurgisalati, kartulisalati ning eile tegin torti. Koik on soodavad olnud! Seda tanu telefonikonedele, kus professionaalne kokk, minu memm ikka juhendajaks :)

* Minu esimene tort!:D Tagapool koogi oluline koostisosa vahukoor ja korval eestikeelsed opetussonad, kuidas seda siis ikkagi valmistada.

Ja tana on plaanis frikadellisupp, namm. Uhh, namm, namm. Homsest Tasmaaniasse. Ponev.

Tasmaania paistab!

Jap, teisipaeval lendan Tasmaania saarele, kus sakslased juba ees peaks olema. Hakkame maaaasikaid korjama (loodetavasti saab neid suua ka) ja elamise saime omaette vaikses majakeses ning peaaegu poole odavamalt kui kohalik backpackerite hostel pakub. Nii et asi tootab tulla ponev.

Ainult et ilm pidi seal olema juba vaga krobe (0 kraadi ringis), nii et ...jalle ponev. Ostsin endale monusa puhvaika ja uue - 19 kraadi kannatava magamiskoti (vanaga juhtusid igasugused lood Bundabergist tagasi tulles, tapsemalt unustasin ma selle bussi, sest mul oli kolm kotti ja kui bussijuht need valja tostis, oli endiselt kolm...ainult et ilma magamiskotita. Muidugi taipasin ma seda alles u 15 minti hiljem...). Aga ma motlen, et kui seal toesti on 0 kraadi ringis...siis vajan ma ilmselt mutsi ja kindaid ka, ja neid ma veel kull soetanud ei ole. Igatahes ponev jah...:)

Ah, ja pileti ostsin ka juba rohkem kui nadal aega tagasi ara. Sellega juhtusid kull sellised mustilised lood, et kui vaadata uks kellaaeg (nt hommik) piletihindu, siis on need oluliselt korgemad kui parastlounal (nii ikka u 300 dollarit vihasemad) ning ohtuks, kui inimesed jallegi ilmselt pileteid broneerima hakkavad, on hinnad jalle korged. Nii et nii toredad on need lennufirmade inimesed! Aga egoistliku inimesena loodan ma nuud, et hinnad ometi odavamaks ei laheks...:), kuigi minu alla 13 000 eesti krooni pilet pole ka vast paha. Ikkagi kolm lendu ja ei mingit uleliigset passimist. Ja Eestis tagasi peaks olema 2. juulil.

Ah, aga kui Warren meile tood organiseeris (ta selline tubli), siis mind ikka hammastas, kui lollideks voi lihtsalt ullikesteks backpackereid peetakse. Moned inimesed tunnistasid suutult, et jah, palka maksame vahem kui elamiseks vaja, aga mis siis sellest, need on ju backpackerid.

Voi siis lugu sellest, kuidas siis kui reisijate hostel tais on, pakutakse telkimiskohta tagaaias ja kusitakse selle eest ikkagi 130 dollarit nadalas (eks siis praeguse kursiga pisut ule 1100 krooni nadalas...) Ma ei voi - kas ulejaanud reisijad ongi olnud sellised ullikesed voi oli enne selle riigi majanduslik seis nii hea, et kedagi ei huvitanud, palju elamine (ja mitte kena elamine) ka maksab...? Vordluseks voib kolme toaga maja (pluss garaaz ja kena hiiglaslik tagaaed) uurida 200 dollari eest, aga maju backpackeritele ei uurita. Ega ei tea ju, millised kummalised nahtused need overseas inimesed ikka on :)

Mul hakkab vahel lausa hirm, et ma olen ka loll ja maksan millelegi 100kordselt peale, sest ma lihtsalt ei tea, kust odavamalt saaks. Aga noh, me oleme juba avastanud Aldi (Woolsworthi ja Colesi mottetult kallite hindade vastu) ning minul on kohaliku abi. Vast vaga lolle otsusid enam ei tee :)

*Pildil Leo tagaaeda avastamas. Ta nimelt selline tegelane, kes arvab, et peab magama pea padja peal ja nina vastu minu nina. Age mjau!

Foster, Sydney, Blue Mountains

Blue Mountains

Jenolani koopad on teadaolevad vanimad koopad maailmas ning meie kaisime koobastest suurimas - Lucase koopas. Et koobaste suurust ja majesteetlikkust paremini moista, oli palju vaeva nahtud valgustusega. Enamikku sellest kahjuks jaadvustada ei onnestunud, sest minu fotokas nii hea ei ole.

Aga siin on paremad katsed :)

Selline nagi valja koopa ava, kust tuli labi soita, et parkimiskoht leida. Hoolimata vihmasest ilmast oli see koht vaga populaarne.

Minu kaasmatkaja - Warren.

Jenolani koobaste juures asub Blue Lake ehk siis Sinine jarv, mis on hasti puhta labipaistva veega, sest vesi, mis seal voolab, on happeline. Sellest siis ka koobaste teke.

Minu ees peaks olema The Three Sister ehk siis Kolm Ode...sellised kenad maekunkad. Aga vot just nii palju ma seal nagingi :P

Jap, ja vot selline udu kerkibki magedesse, kui vihma sajab. Selles mottes oli meie Sinimagede kulastus veidi ajakohatu, et lubatud vaateid ei nainud, aga koobaste vaatamist ilm onneks ei takistanud.

Blue Mountains ja vihmamets.

Sydney

Sydney Harbour. Tegelikult olen ma selles kohas juba varem olnud, vahetult enne Sydneyst lahkumist. Aga nuud oli fotokas ka kaasas, nii et ei saanud jaadvustamata jatta:)

Sydney akvaarium. Vaga age koht!

Sydney vaated. Vot selline uus ja modernne ja vaga narviline linn.

Aga turistina seal aega viita polegi nii paha!

Sydney Eesti Maja. Kulastasime seda paar nadalat tagasi, sest siis olid seal kulas Eesti parlamendi liikmed (nt Ene Ergma, kelle pagas reisis ilma temata, ja Marko Mihkelson) ning Tartu Muusikakooli sumfionettorkester. Uldiselt oli ju huvitav kaeda, milline see maja seestpoolt valja naeb (eelmisel eestlaste kokkusaamisel oeldud sonad, et maja vajab hadasti kordategemist, osutusid toeks) ning kes on need teised, kes esinemisi kuulama olid tulnud. Enamikus oli tegemist vanemate inimestega, kellest ma eeldan, et nad on enamiku oma elus Austraalias elanud. Aga kusimused olid kull vaga aja- ja poliitikakohased :) ja mone inimese eesti keel oli hammastavalt hea.

Aga kohati oli situatsioon kummaline ka: sest naod on eestiparased, aga mitte ei tea, kas tegemist on kodueestlasega, kes on siia ara eksinud ning raagb soravat eesti keelt, voi siin sundinud eestlase jareltulijaga, kes ilmselt moistab eesti keelt, aga kellega raakides peaks sonu valima ja aeglaselt raakima...voi eestlasega, kes ei raagi eesti keelt.

Eesti maja asukoht on super, nii et seda voiks heas mottes ju ara kasutada :)

Foster ja Seven Mile beach
Paikeseloojang rannast ule maantee asuval jarvel.





Seven Mile beachil merekarpe korjamas. Koige ilusam ja metsikum rand, mida siiani nainud olen, sest see ei ole veel maju tais ehitatud. Aga valja pandud plakatitest saab teada, et sinna muuakse maad...

Selle ranna puhul ei ole tegemist mitte jarjekordse lahega, vaid see avaneb otse ookeni.

Paat Fosteri jarvekeste susteemis.

Fosteris. Ilus rand ja kohutavalt kehva toiduga kohvik. Armastusvaarne linnake ka. Aa, ja selle napaka kirjaga (a) pluusi ostsin siinsest kaltsukast. Siin on vist ainult sellised Lifeline ja Red Crossi kaltsukad, sest secondhand populaarne pole. Selle asemel saab ju osta odavat hiinakat, mis paari kuu parast ara tuleb visata. (Sest see naeb lihtsalt nii kole valja!)

Aga mis ma oelda tahtsin, on see, et kuna need poekesed eriti populaarsed ei tundu olevat, saab sealt olematu raha eest (1 dollar nt) vaga agedaid riideid. Mulle vaga meeldib osta uusi pukse ja pluuse paari dollari eest, ja mitte alati pole tegu hiinakaga, vaid mone paris hea firmamargi ja veidi parema tootjamaaga ...Monna!

Vot sellise kiisu votsime siinsest varjupaigast. Kiisude eest peab paris kena papi valja kaima, sest siin tehakse loomadele ara operatsioon (mis muudab nad sootuks, jaa) ja pannakse kiip. Jaa, aga suua meie kassile kull vist ei antud, sest nuud on ta kaks nadalat meil olnud ja poole suuremaks kasvanud. Ehk siis Leo veedab oma aega suues, nurrudes ja telekat vaadates.