Puhapaevane meelelahutus

Tuli valja, et meil siiski on too ka puhapaeval, aga nagu arvata vois, polnud just markimisvaarselt rahvast kohal. Ja kui Laurat uskuda, ei leidunud seal palju rahvast, kellel poleks olnud pohmell...:)_Tana korjasime siis poosast valja halvaks lainud viinamarjakobaraid, selleks, et farmer homme viinamarju masinaga korjata saaks.

Reedel seevastu puhastasime poosaid taielikult - monel pool olid heas seisukorras viinamarjad enne ara korjatud, teises kohas oli koik korjamata jaetud. Kahju oli vaadata, kuidas kohati vaga ilusad viinamarjakobarad maha tuleb visata, aga nii see siin kaib. Veel nomedam on korjata logast rampsu ja teada, et ka sellest veini uritatakse teha. Nii et mitte iga Austraalia vein pole ilmselt joomist vaart, aga suur osa neist maitseb vaga hasti, eriti vorreldes selle kraamiga, mida Eestis veini pahe muuakse. Veini tase on ikka teine, kui elada veini piirkonnas.

Saatsin eelmisel reedel paki oma perekonnale ja ullatus, ullatus, see oli kohal juba eile! Age, kas pole! Ja koik oli terve ka. Ma olin tegelikult paris mures, sest saatsin kaks pudelit veini siinsest kohalikust Stroudi veinikeldrist, aga koik oli parimas seisukorras!! Vaga roomustav! Ja vein maitses venna ja ema sonul vaga hasti. Nad teevad siin toesti head kraami. Isegi mina armastan seda, kuigi ma ei ole eriline veini sober.

Nii et tanane paev moodus vesteldes, viinamarju loopides (neid sadas igast kaarest)ja imelikke nalju visates. Ah, ja Warren kusis mu blogi aadressi. Alguses ma arvasin, et paris hea mote ju, sest ega peale piltide ju miskit aru ei saa, aga vot, siis ta lisas, et tal on eestlasest sober Sydneys... Nii et Warren,kui sa sellest osast siin blogis aru saad, siis ma usun, et sa toesti kontakteerusid oma sobraga :):)

Moned pildid ka.



Warren pastakaga, mille mina kinkisin, sest arvasin, et see sobib talle hasti. Talle nimelt meeldivad vaga erksavarvilised kindad, umbes sama erksavarvilised kui see pastakas. Tundus, et talle meeldis kingitus vaga ja nuud kasutame me seda enda nime ja tootatud aja kirjapanekuks. Parast kingituse saamist arvas ta, et mul siiski on olemas huumorisoon (A), ei olegi nii tosine, kui alguses tundusin.



Vihm lahenemas.

Ah, ja tana uuriti mult umbes sajandat korda, kas ma raagin saksa keelt, aga seekord lausa Sveitsi saksa keelt. Ei, ma raagin eesti keelt ja inglise keelt ja saan aru saksa keelest ja natuke soome keelest ja natuke vene keelest. Aga kas ma ikka saksa keelt raagin ka? Ei raagi. Selleparast raagin ma sakslastega ka ju inglise keeles! Aga tore oleks saksa keelt jalle nii hasti osata, et saaks raakida, sest siis saaks ei tea millest jahvatada, ilma et kohalikud aru saaks. Oleks omaette lobu.