Kanguru liha

Ah, ilmselt oleks pidanud lisama, et proovisime sakslastega ka kanguruliha. Seda muuakse tavalises supermarketis, ning maitse on ka usna tavaline. Aga paris soodav kokkuvottes, ja kohalikud siin raagivad, et pidi olema kasulik liha, rasvaprotsent on vaike.

Ja seoses kangurudega veel. Eelviimasel paeval Tasmaanias soitsime uhest vaiksest vallabist ule. Nuuks. Tekitas ikka jubeda tunde kuulda, kuidas loomakese luud ratta all ragisevad.

Uldiselt on Daniel vaga hoolikas juht (kuigi ta alati armastab meenutada Saksamaa kiirteid, millel ei ole kiirusepiiranguid, ja ta soidab ka siin vastavalt) ja mitmed vallavid ja opossomid on selle auto rataste eest paasenud. Aga seekord otsustas see loomake hupata autoga korvuti ja siis otse auto alla. Ja koike seda vaga kiiresti.

Kui aega natuke mooda laks, arvasid sakslased, et nuud oleme real Ozis ehk siis Toelised Austraallased. Vaike kanguru tapetud! Nojah.

Palju vett

Ikka kummaline koht see Austraalia. Eile tegin pilti sellest, kuidas joed siin ule ujutavad, sest nii palju vihma on viimaste nadalate jooksul sadanud, ja tana paistab sarav paike ning esmapilgul tundub, et vihma nagu polekski kunagi olnud. Aga ponevad pildid tulid, nii et ma lisan need sellegipoolest. Ah, ja liiklusmark no overtaking or passing tahendab siis, et ei mingit moodasoitu. Paadiga?:D

Jargneva pildi tegin lahedaloleva farmi teest, mis selleks hetkeks oli saanud uheks osaks jarvest. Pardid olid ka kohal!:)


See oli siis tee - enne vihma tulekut.

Ja vahepeal kohtasin selliseid tegelasi ka:












Vallabi oli seekord vaga moistlikult rahulik ja poseeris oma minuti akki...aga minu lahemalenihkumine talle eriti ei istunud. Linnuke tundus vaga habelik.

Tasmaania tulemaa

Nuud siis Stroudis tagasi, sest ilmselgelt maasikakorjamisega rikkaks poleks saanud. Omanik David Jennings lihtsalt unustas utlemata, et tegemist on hooaja lopuga, ning ametlikult peaks tood nimetama maasika otsimiseks, mitte maasikate korjamiseks. Nii kena!

Majutus oli see-eest vapustavalt kena ja odav! Omanikud vaga armastusvaarsed: minu viimane ohtu seal loppes Tasmaania siidri, piruka ja omatehtud jaatisega (lisaks vaarikad!)! Uhh! Vaga hea.

Aga Tasmaania iseenesest oli vaga kena loodusega maanurk, mille elanikud ilmselgelt arvavad, et koik uleliigne saab havitatud poletamise teel. Maasikakasvatuse ulevaataja mainis, et saarel on metsatoostus, mis iga 15 aasta tagant kasvanud metsa maha saeb ja siis ulejaagid ara poletab. Ulejaake on palju, aga kui kohalikud seda kuttepuudena tahaks kasutada, siis selle eest tuleb neil kenasti maksta. Nii et ilmselgelt on lihtsam ara poletada.

Korvalolev pilt oli tavaline hommik maasikapollul, paike oli juba korgel, aga labi udu ja suitsu miskit eriti naha ple. Sellel saarel oligi vaga kummaline pilti teha, pidevalt tundus, et pilt tuli udune, aga tegelikult oli loodus pidevalt udune ja suitsune. Imelik, justkui vajaks puhtaks pesemist.

Lisaks on tavalised metsatulekahjud (pidev ving ja punane kuma ule magede) ning kohalikud teevad tihti oma aias loket. Nii et tosine tulemaa. Uhel ohtul oli kuu taiesti oranz ja meie majutuse peremees nentis, et kuu varv on pohjustatud kogu sellest saastast, mis ohus leidub.

Kaisime sakslastega Hobartis, mis on Tasmaania pealinn, ning vallutasime kohaliku maetipu Mnt Wellingtoni, mis peaks (kui ma oigesti maletan) olema 1270 meetrit. Jube kulm oli, aga avanev vaade oli vapustav. Ja kohalikul laupaevasel turul kaisime ka: oi kus oleks ostnud, kui raha oleks olnud! Vaga palju kena ja varvilist kasitood. Mmm, ilus. Soogiks sakslaste traditsioon bradwurst (ilmselt kirjutatakse teistmoodi, aga nii see vahemalt kolas:D).


Sugist oli ka palju juba naha: karbseseened ja tammetorud ja ounad, mida majutuse omanik meile lahkelt pakkus (ikka ainult ounu st :D). Ja lisaks muidugi vaiksed vallabid ja imelikud rotimoodi tegelased, ja opossumid. Tasmaania kuradit ei kohanud, aga turul sai naha vaga agedaid pilte sellest loomast. Muhe patt tundus.

Vot siis nii :) Sakslased suunduvad nuud ilmselt lahima moistlikuma too poole Victorias. Mina loodan vahelduseks leida siin moistliku too. Oleks monus, ma motlen.

Jaaa...maasika nagu

Imelik koht see Tasmaania. Daniel siin vaitis, et see pidi olema koige ohema osoonikihiga koht maailmas ja taevas toesti paistabki vaga imelik. Nagu miskit oleks puudu pidevalt.

Too on nagu ikka Austraalia traditsioonidele vastav: lubatakse uht ja reaalsus on taielikult teistsugune. Maasikafarmi omanik raakis, et inimesed korjavad 15-20 karpi paevas (ei korja, minu parim on 11 ja sakslased korjavad aeglasemalt) ning et me saame 7 paeva nadalas tootada. Ei saa, see nadal on juba kaks vaba paeva ja lisaks 1.5tunnised toopaevad. Nii et sellised siis ongi kokkuvottes austraallased.

Kohati tuutab selline valelikkus ja vassimine ara, aga mis teha, selline see maa on. See ei tahenda, et toredaid inimesi ei leiduks: iga saja napaka ja ahne kohta leiab mone ulisumpaatse ka, nt nagu meie majutuse perenaine. Ulisobralik tore naine! Viimane kord pakkus meile pool kapsast, kuuslauku ja mune. Menuu sel ohtul oli huvitav - pehmelt oeldes. Aga vaga maitsev! Meie pakume tavaliselt vastu Laura tehtud apfelstrudelit. Hea kraam.

Raakisime ukspaev sakslastega sellest, mis meil siis Austraalias meeldib. Kokku voib votta uhe sonaga - maastik. Koik. Mitte just parim reklaam, eks ole? Aga nii see tundub olevat. Ilmselt on aeg hakata koju tulema.

Maasikafarmis tootamisel on vahemalt uks hea kulg - saab maasikaid suua. :) Ah, ja kaisime Tasmaania pealinnas Hobartis asuva Mount Wellingtoni tipus. Vaade oli vapustav (kui odavamasse netti saan, lisan pilte ka, siin maksab 10 minti 1 dollar), kuigi tuul oli tosiselt karm ja kulm. Talv on nina ees.

Tort, kartulisalat, kartul ja hakklihakaste ning tomatikurgisalat...namm

Jap, olen igavusest kokkama hakanud. Esimese katsetuse tegin juba Bundabergis, sest kes sulle ikka suua valmistab (ja just Eesti maitsemeelele vastavat), kui ikka ise ei tee. Kui seal oli teemaks tomati-kurgisalat ja praekartul, siis Stroudis vaaritasin sakslastele korra lihtsalt kartulit ja tomati-kurgisalatit. (Tuleb ju tunnistada, et ega ma kunagi eriti kokata pole saanud, pole lastud:D, kodus paremad kokad ees :))

Aga nuud votsin ette kartulid hakklihakastmega ja jallegi minu lemmiku tomati-kurgisalati, kartulisalati ning eile tegin torti. Koik on soodavad olnud! Seda tanu telefonikonedele, kus professionaalne kokk, minu memm ikka juhendajaks :)

* Minu esimene tort!:D Tagapool koogi oluline koostisosa vahukoor ja korval eestikeelsed opetussonad, kuidas seda siis ikkagi valmistada.

Ja tana on plaanis frikadellisupp, namm. Uhh, namm, namm. Homsest Tasmaaniasse. Ponev.

Tasmaania paistab!

Jap, teisipaeval lendan Tasmaania saarele, kus sakslased juba ees peaks olema. Hakkame maaaasikaid korjama (loodetavasti saab neid suua ka) ja elamise saime omaette vaikses majakeses ning peaaegu poole odavamalt kui kohalik backpackerite hostel pakub. Nii et asi tootab tulla ponev.

Ainult et ilm pidi seal olema juba vaga krobe (0 kraadi ringis), nii et ...jalle ponev. Ostsin endale monusa puhvaika ja uue - 19 kraadi kannatava magamiskoti (vanaga juhtusid igasugused lood Bundabergist tagasi tulles, tapsemalt unustasin ma selle bussi, sest mul oli kolm kotti ja kui bussijuht need valja tostis, oli endiselt kolm...ainult et ilma magamiskotita. Muidugi taipasin ma seda alles u 15 minti hiljem...). Aga ma motlen, et kui seal toesti on 0 kraadi ringis...siis vajan ma ilmselt mutsi ja kindaid ka, ja neid ma veel kull soetanud ei ole. Igatahes ponev jah...:)

Ah, ja pileti ostsin ka juba rohkem kui nadal aega tagasi ara. Sellega juhtusid kull sellised mustilised lood, et kui vaadata uks kellaaeg (nt hommik) piletihindu, siis on need oluliselt korgemad kui parastlounal (nii ikka u 300 dollarit vihasemad) ning ohtuks, kui inimesed jallegi ilmselt pileteid broneerima hakkavad, on hinnad jalle korged. Nii et nii toredad on need lennufirmade inimesed! Aga egoistliku inimesena loodan ma nuud, et hinnad ometi odavamaks ei laheks...:), kuigi minu alla 13 000 eesti krooni pilet pole ka vast paha. Ikkagi kolm lendu ja ei mingit uleliigset passimist. Ja Eestis tagasi peaks olema 2. juulil.

Ah, aga kui Warren meile tood organiseeris (ta selline tubli), siis mind ikka hammastas, kui lollideks voi lihtsalt ullikesteks backpackereid peetakse. Moned inimesed tunnistasid suutult, et jah, palka maksame vahem kui elamiseks vaja, aga mis siis sellest, need on ju backpackerid.

Voi siis lugu sellest, kuidas siis kui reisijate hostel tais on, pakutakse telkimiskohta tagaaias ja kusitakse selle eest ikkagi 130 dollarit nadalas (eks siis praeguse kursiga pisut ule 1100 krooni nadalas...) Ma ei voi - kas ulejaanud reisijad ongi olnud sellised ullikesed voi oli enne selle riigi majanduslik seis nii hea, et kedagi ei huvitanud, palju elamine (ja mitte kena elamine) ka maksab...? Vordluseks voib kolme toaga maja (pluss garaaz ja kena hiiglaslik tagaaed) uurida 200 dollari eest, aga maju backpackeritele ei uurita. Ega ei tea ju, millised kummalised nahtused need overseas inimesed ikka on :)

Mul hakkab vahel lausa hirm, et ma olen ka loll ja maksan millelegi 100kordselt peale, sest ma lihtsalt ei tea, kust odavamalt saaks. Aga noh, me oleme juba avastanud Aldi (Woolsworthi ja Colesi mottetult kallite hindade vastu) ning minul on kohaliku abi. Vast vaga lolle otsusid enam ei tee :)

*Pildil Leo tagaaeda avastamas. Ta nimelt selline tegelane, kes arvab, et peab magama pea padja peal ja nina vastu minu nina. Age mjau!