Imelik koht see Tasmaania. Daniel siin vaitis, et see pidi olema koige ohema osoonikihiga koht maailmas ja taevas toesti paistabki vaga imelik. Nagu miskit oleks puudu pidevalt.
Too on nagu ikka Austraalia traditsioonidele vastav: lubatakse uht ja reaalsus on taielikult teistsugune. Maasikafarmi omanik raakis, et inimesed korjavad 15-20 karpi paevas (ei korja, minu parim on 11 ja sakslased korjavad aeglasemalt) ning et me saame 7 paeva nadalas tootada. Ei saa, see nadal on juba kaks vaba paeva ja lisaks 1.5tunnised toopaevad. Nii et sellised siis ongi kokkuvottes austraallased.
Kohati tuutab selline valelikkus ja vassimine ara, aga mis teha, selline see maa on. See ei tahenda, et toredaid inimesi ei leiduks: iga saja napaka ja ahne kohta leiab mone ulisumpaatse ka, nt nagu meie majutuse perenaine. Ulisobralik tore naine! Viimane kord pakkus meile pool kapsast, kuuslauku ja mune. Menuu sel ohtul oli huvitav - pehmelt oeldes. Aga vaga maitsev! Meie pakume tavaliselt vastu Laura tehtud apfelstrudelit. Hea kraam.
Raakisime ukspaev sakslastega sellest, mis meil siis Austraalias meeldib. Kokku voib votta uhe sonaga - maastik. Koik. Mitte just parim reklaam, eks ole? Aga nii see tundub olevat. Ilmselt on aeg hakata koju tulema.
Maasikafarmis tootamisel on vahemalt uks hea kulg - saab maasikaid suua. :) Ah, ja kaisime Tasmaania pealinnas Hobartis asuva Mount Wellingtoni tipus. Vaade oli vapustav (kui odavamasse netti saan, lisan pilte ka, siin maksab 10 minti 1 dollar), kuigi tuul oli tosiselt karm ja kulm. Talv on nina ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar