Melbourne sai kiiresti vaadatud, sest lend, millega tagasi tahtsime tulla, oli valja muudud, nii et tulime varasemaga. Aga see-eest oli Melbourne ka vaga ilus ja kuidagi sujuv linn. Vahemalt meie jaoks.
Esimesel oosel leidsime uhe backpackerite hosteli, mis muuseas ei olnud koige oudsem mitte, ja asus peaaegu kesklinnas. Teisel ool leidsime koha taitsa kesklinnas, koikide vaatamisvaarsuste ja muidugi Crowne kasiino laheduses. Esimesel ohtul kaotasin 3 dollarit ja teisel voitsin 40. Vaga tore. Minu senisest parim voit :) Korra enne olen manguautomaatidega voitnud 20 ja loteriiga 10. Nagu ilmselt aimata voib, on siin tegemist umbes nagu rahvusliku spordialaga, nii et ega ma ei saa ju ka korvale jaada. Ilmselgelt minust Austraalia loteriivoitjat ei saa, aga vaga halb onn mul ka pole olnud. Taitsa kenasti keskmine.
Aga kena linn oli jah, kuigi vaga krobe juba, ja tuuuuuline. Aga lennukis maha oeldud 30 meetrit sekundis mina ei tabanud.
Esimene ohtu kulastasimegi Crowne Plazat, sest kasiino umber on seal terve shoppamiskompleks. Moned baarid ja pubid olid ka veel avatud. Proovisime pizzat ja uhe koogi, aga nagu minul toiduvalikutega juhtub, ei karjunud ma parast maitsmist vaimustusest. Ei tea, mul lihtsalt sellega millegiparast ei vea. Teised valivad alati parema maitsega kraami :) Aga soodav oli, kuigi jah Melbourne'i puhul raagitakse alati, et vot just see on OZi linn, kus saab hasti suua, kus osatakse suua teha. Voib-olla..., aga mina valida ei oska:)
Teisel hommikul kobisime varakult hostelist valja, leidsime kena oobimiskoha ning asusime Victoria turgu vallutama, sest nagu valja tuli, ei ole see mitte ainult nadalavahetuseti, vaid ka nt teisipaeval.
Vaga ponev oli: eriti meeldisid mulle kangurunahast asjad, aga noh, 300 dollarit koti eest mina valja kaima nous polnud. Kuigi jah, niiii pehmet karusnahka polnud mina enne veel katsunud. Monna tunne.
Ah, unustasin lisada, et turule saime trammiga, mis pidavat eksisteerima siinsel mandril ainult Melbourne'is. See eriline eksootika ei olnud:), kuigi jah, trammipeatustes olid trammifirma tootajad, kes huudsid saabuvate trammide sihtkohta, ja kellelt oli voimalik juhatust kusida. See oli erinev.
Igatahes huppasime siis jargmisse trammi ja soitsime St Kilda rannarajooni, kus on samuti hulganisti igasuguseid kohvikud, ja muidugi rand. Enne veel aga kulastasime vaatetorni Rialto Towers (253 m ja uhtlasi korgeim kontorihoone louna poolkeral), kust avanes vaaaga ilus vaade. Minule kohaselt, kui mind kuhugi korgele lastakse, on ilm pilves ja sompus, aga vaade oli ikkagi age.
Pasta ja koogid maitstud ning rand vaadatud, huppasime tagasi trammi ning tagasi oobimiskohta, kust peale peatust kasiinosse ja 40 dollarit voitma. Ning hommikul vara lennukile, mille piloot informeeris meid roomsalt, et saabume troopilisse 12kraadisse Newcastle'isse ning nagu nagu naha Virgin Blue toesti lendab kiiresti, sest valjusime lubatust hiljem ja saabusime varem. Noh, sel piloodil oli lihtsalt raske jalg ja seda oli tunda (uhh!), aga vaga naljakas huumorimeel ka onneks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar