pühapäev, 28. juuni 2009

Vihmametsas

Kaisime tana vihmametsas matkamas. Tore oli, sai kovasti tagumikulihastele trenni. Kaotasin peaaegu oma paikseprillid ara, kui uritasin kivisid mooda kohalikku joge uletada. Aga minu roomuks kukkusid prillid kahe kivi vahele ja jaid sinna kinni, mitte ei ujunud ara. Tore! Aga nuud moned pildid ka :)









Sellest vaiksest joest soitsime labi, et matkaraja algusesse jouda. Aga ikka teed mooda, mitte ule kivide :)


Vaade magedele. See roheline taim on suhkruroog, mida ma ilmselt olen juba ennegi maininud - peamine taim, mida siin kasvatatakse. Pruuni pollu, mis on pildi eesosas, saab siis, kui suhkruroog maha loigata. Tundub, et praegu ongi loikamise aeg. Mingis osas seda vist ka poletatakse, aga mida ja millal tapsemalt, see vajab veel selgitust. Igatahes monikord touseb monelt pollult paksu suitsu ja ohus on magus lohn.



Ja sellise vaikse rongiga viiakse suhkruroog tehasesse.



Ja see ongi tehas, kus siis suhkruroost saab miski aine, millest lopuks saab suhkur. Ehee, ma ei tea sellest eriti miskit :) Ja ees jallegi suhkruroog, mis on paris korge taim, kovasti ule minu pea.


NB! Tanaseks oli naaber jalle tagasi. Otsustasin loobuda nende eraelu kajastamisest - liiga keeruline.

laupäev, 27. juuni 2009

Naabrid2

Jargmisel paeval larmas naissoost naaber jalle telefonis ja tostis parastlounal mehe asjad ukse taha. Mees saabus, toimus pisukene karjumine, aga ainult natukene, siis tostis mees asjad autosse, lasi tortsu signaali ja oligi lainud. Ma kujutan ette, et koige solvavam oligi see signaalitorts.

Uks naaber vahem.

reede, 26. juuni 2009

Naabrid

Ma vist ei olegi blogis kirjutanud, millised naabrid meil siin on. Naabrid on olulised, kuna seinad on majal kullaltki ohukesed. Nii kuuleb-naeb nii mondagi ponevat, ja ka seda, mida kuulda ei tahaks...

Otse aknast valja vaadates meie maja korval on eramaja, kus tegevus toimub peamiselt teisel korrusel, mis on avatud planeeringuga, ja eriti ohtul hasti nahtav. Just siis kui me olime sisse kolinud, mainis Warren uks ohtu, et nae, naaber peseb alasti nousid. Ja pesigi pereema palja ulakehaga nousid. Humoorikas, ma ei uskunud, nii et pidin ju ise jarele vaatama. Ohoo, jah. Jargmiste paevade jooksul ilmus akende ette bambusmatt, nii et tapselt konkreetsesse piirkonda enam sisse ei nae. Aga ponev ikkagi!

Samuti alustan ma tihti paeva nende majast kostuva muusika voi lapse manguasja pinina saatel. Pinin on oluliselt hullem. Kujuta ette uhte ja sama meloodiat, u 100 korda jarjest. Aga jallegi, muidu paris ponev.


Meie oma majas asub meist paremal pool uksikema koos oma teismelise alati pahura naoga pojaga. Ema harjutab monikord vaga vaga kovahaalseid korraldusi, ja kipub monikord eriti kovahaalselt oues sopradega vestlema. Muidugi kuuleme me, kuidas telefon heliseb, ja sedagi, kui inimene trepist ules laheb.


Meist vasakul pool asub aga huvitav paar, kellest alguses kohtasime me vaid meest. Nooremapoolsem mees ilusa kartspunase autoga. Auto on oluliselt ilusam, ja aratab mind iga hommik ules, sest teeb kohutavat vrrrrrrrrrrnhaalt. Teate kull, nagu motikad.

Aga siis kui me olime paar nadalat siin juba elanud, saabus naine kah usna kobeda autoga. Esimesel korral ei tundunud mingeid probleeme neil olevat. Mina arvasin, et tegemist pole lihtsalt tudruksobraga, sest milline tudruksober votab koik oma mustad asjad kaasa, peseb need siin puhtaks, ja muuhulgas koristab ara ka kogu korteri. Ja nii iga kord.

Aga eile, jaa, eile oli nagu tasuta seebiooper. Vastaskorteri naine huppas koos telefoniga toast valja, ja kuna mina olin verandal, sain ma kogu soimust paris lahedalt osa. Ilmselt oleks ma sellest ka toas osa saanud tegelikult, sest sellel naisel on ikka tosiselt KOVA haal. Aga kuna ma verandal olin, siis sealt ma enam ei liikunud, sest ma kujutasin ette kui piinlik minul oleks, kui ma jahvataks oma eraelust, eriti privaatsetest osadest, ja siis keegi korvalt pusti touseb, ja jarsku ara marsib....st see, et keegi seal on, peaks juba piinlik olema.


Piinlikus seda naist aga ei takistanud. Nii sain ma luhidalt oeldes teada, et mees kutsub naise toololeku ajal, mis on kaks nadalat, kulla sopru, kellest osa on ka naised. Olemas on keegi konkreetne, kellega mees magab, naise ostetud voodis. Ja uldse on koik naise ostetud, ja korteri tagatisraha on kah naise makstud. Muidugi sain ma teada, palju maksab nende kodutehnika (vahe) ja et mees on kokkuvottes uks igavene persevest. Mida muud arvata lausetest, kus iga teine sona on f..k off?

Ohtul kui mees koju tuli...ei toimunud midagi. Mitte midagi. Vaikus. Naer. Sellise soimu jarel oleks mina ikka seebika teist toelist osa eeldanud. Miks muidu uldse soimata?? Ootamatu lopp ponevale seebikale...nuuks!

Aga vaikus on vahelduseks hea!:)

kolmapäev, 24. juuni 2009

Veel rannapilte :)



teisipäev, 23. juuni 2009

Head jaani!

Jaanipaev on nii eriline puha, et seda ei saa mitte pidamata jatta, kuigi siin on tegemist vastupidiselt koduga aasta koige luhema paevaga, samuti peaks see olema ilmselt uks jahedamaid. Siin, kus mina olen, on ikka stabiilselt 20 ja ule selle, nii et jahedast ilmast raakima ei pea. :)

Liha on marineerima pandud, nuud tuleb kannatlikult oodata, millise maitsega ta marinaadist valja tuleb. Ma ju teab mis kokk pole olnud, nuud siis tuleb koike ise katsetada. Ostsime poest soegrilli ka, nii et koik peaks justkui valmis olema. Soegrilli iseenesest nii lihtne leida polegi, sest enamikus muuakse siis hoopis gaasigrille, pole vaja susi ega suudet, tossu ei tule....ja maitse on kah igav. Nii et mina haaletasin haalekalt soegrilli poolt!

reede, 19. juuni 2009

Kaisime ukspaev Warreni tookaaslase Deani juures ja sealt saime kaasa kodus kasvanud mandariine ja greipe. Kui mandariinid olid sellised pehme ja magusa maitsega, siis greibid on lihtsalt suureparased. Ei mingit kibedat maitset, ainult magus ja varske...Ma tean, kellele see kilekotitais hasti peale laheks. :)

neljapäev, 18. juuni 2009

Uudis: marg porand on libe

Elu on ponev ja inimesed kummalised. Ukspaev tehti mulle naiteks selgeks, et kui ma mooblipoes vaiba otsa koperdan ja jala murran, siis voin ma poe kohtusse anda, voi lihtsamalt asju ajades vajaliku moobliga lihtsalt tasuta valja marssida. Ponev, eks ole?

Aga kui ma kujutasin ette, kuidas keegi turul minu valjapaneku juures jala murrab, ja mind siis kohtusse kaevata proovib, siis see idee mulle enam eriti ei meeldinud. Paljugi, mida meie peame kaineks moistuseks, ja inimese oskuseks enda eest ise hoolt kanda, on siin asendunud siltidega slippery when wet (kui porand on marg, siis on ta libe. loogiline kas pole?), lisaks veel, et arge jatke vaartuslikke asju autosse, ole ettevaatlik, sest konnitee ristub autoteega jne jne, (ja palju muud idiootset, mis hetkel ei meenu) koik loogilised asjad, mida tuletatakse meelde vaid seetottu, et keegi jumala eest kohtusse kaevata ei saaks. Samas tekib tunne, et tavainimesed eeldatakse olevat ajudeta. Hmm.

Et koiki neid roomsaid kohtuasju valtida, tuleb igal pisikeselgi firmal solmida kindlustusleping, monna!, ja kokkuvottes on voitjateks kindlustusfirmad. Kuigi samas jalle, alles ukspaev oli uudistes juttu kindlustusfirmadest, kes uritavad korvale poigelda uleujutuste tekitatud kahjude korvamisest. Kaks korda aastas uleujutatud saada on rahakotile vist paris kurnav. Hmm, jah, kummaline maailm, kas pole?

Kohtusime ukspaev Austraalia metsiku looduse ja loomade eest hoolitseva naisega, kes raakis sellest, kuidas inimesed kutsuvad neid usse majadest valja tooma, ja kuigi inimestele oeldakse telefoni teel, et ussi valjaviimine maksab 20 dollarit, ei maksa inimesed selle teenuse eest. Jallegi kummaline.

Kui ma motlen, et ma leian mingi mao toast, ja siis keegi inimene tuleb viib selle majast ara, siis oleks ma rohkem kui roomus selle eest 20 dollarit maksma. Kas pole loogiline, et kui raha ei ole, siis teenust ei tarbi? Minu arvates on. Seda enam, et seaduse jargi kohalikke loomi, sealhulgas usse, ara tappa ei tohi - isegi kui keegi seda teha oskab. Ma tean, labidas pidavat olevat kasulik, kuigi jah, kui seda ikka kasutada ei oska, siis on see parim viis tuli norimiseks :)

Ja samas naeb igapaevaselt palju naeratavaid ja sobralikke inimesi, abi pakkuvaid ja lahkeid. Eks igal pool ole ilmselt igasuguseid.

Ah, me oleme viimasel ajal kovasti kalastamas kainud. Tulemused on kahjuks nirud. Ei teagi, mis me valesti teeme. Koigepealt proovisime rannakalastamist. See oli naljakas, paari tundi vees seistes hakkasid jalad lopuks soolast kipitama. Sain katte kaks kala, neist uks liiga pisike, ja teine kah ainult pisut ule normi, nii et me viskasime need tagasi. Aga naljakas oli vaadata, et soodavad kalad ujuvad polvesugavuses vees.

Jargmisena proovisime kohalike lemmikus kohas: suletud silla juures kala puuda. Oleksin pidanud pilti tegema: uks kalamees ajas teist taga. Selle tulemusena kaldusin ma arvama, et kalad on juba haritud, ja selles kohas meie pakutud maiuspala kull sooma ei hakka. Noh, ega hakanudki, ja tundus, et teistel oli tapselt sama seis. Ei teagi, miks see koht nii populaarne on? Voib-olla selleparast, et seal on hea mugav klapptooliga istuda, eskist kulma jooki trimbata ja naabriga vestelda?

Kolmas katse oli uuesti sadamas. Kuna seekord oli rahulik ilm, mitte nii tuuline nagu eelmine kord, ja tegemist oli moona, mitte tousuga (st ma ei kartnud ara uhutud saada, paranoia, mis teha), siis olid vees ujuvad kalad ilusti naha. Igasuguseid varvilisi, vaiksemaid ja pisut suuremaid. Aga tulemuseks oli ikkagi pisut liiga vaiksed kalad. Hobina on kalastamine vaga age...koik need veealused elukad, nende varvid ja reaktsioonid. Ja vesi ise.