Tohohooooo

Natuke toost ka. Meie viimase aja projekt oli jargmine. Muutsime sellise veranda


hoopis selliseks.

Natuke koigest ja eimillesti

Tana onnestus lopuks aerutamas ka kaia, kuigi jah, teoreetiliselt on nadala sees profesionaalsete aerutajate kord, ja nadalavahetusel tulevad need muidu harrastajad kokku. Aga noh, ma olin kah kohal, ja kuna Warren soidutas mu sinna, tegi ta pilti ka. Aga veel enne, kui me kohale joudsime, avanes auto aknast selline armas pilt.

Teema lopetuseks ei saa mainimata jatta, et pilte ules laadides lugesin Postimeest ja sattusin Priit Pulleritsu artiklile, kus ta leiab, et inimesed, kes ei asu Eestis, ei peaks saama valida. Juba kooli ajal ei olnud tema arusaam ajakirjandusest ja konkreetsemalt uudisest minu jaoks vastuvoetav. Mitte et ma ei leiaks, et ponev uudis ei voiks sisaldada (tegelikult suisa ju peaks) vastakaid arvamusi ja no konflikti, aga kirjutada konflikt kuhugi, kus seda polnud, oli minu jaoks uletamatu takistus...

Siis veel see eelmiseaastane Evelin Ilvese ja Kalevi kommide lugu, Kaia Kanepi koige oovastavam tumitamine ajaleheveergudel ja nuud see arvamuslugu...Koik see paneb arvama, et tegemist on vaiklase ja vaikese inimesega, kes elab oma emotsioonid valja leheveergudel. Ja seda arvan mina, kes ma olen ajakirjanikuna tootanud, ja tean, kui kerge on saada lugejate poolt tumitatud asjade eest, milles ajakirjanik suudi ei ole. Antud juhul kaldun ma siiski arvama, et need konkreetsed kajastused on PP isiklikud vaimusunnitised, mis pole avaldatud poolkogemata, vaid taie teadlikkuse juures, nii et otsus jaab kehtima. Aga loomulikult on see vaid minu isiklik arvamus :)

Muidugi voiks siinjuures arutleda, kas pole mitmed need artiklid kirjutatud just furoori ja arvamuste tekitamiseks, aga isegi sel juhul ei suudaks mina oma nime all niimoodi vinti ule keerata ja selliseid kummalisi arvamusi avaldada...

Ning loomulikult kavatsen mina jargmistel valimistel kasutada e-haaletamise voimalust. Juheii!

Nutune ilm

Viimasel ajal on meil siin ilm taiesti ara keeranud. Tundub, et see vihm, mis eelmisel aastal maha sadamata jai - maletatavasti oli meil siin ule poole aasta kuiv - otsustas sel aastal maha sadada. Viimane ilus ilm oli eelmine laupaev, ja siis oli meil Merle, ja veel kolmanda eestlase Kreetega sauna ja basseini pidu. Kuna Kreete elab vahemalt praegu veel sadamas uhes nendes uutes korterelamutes (eesti keeles ei kola see eriti ilusti, aga siin reklaamitakse neid kui lukselamist), siis oli meie kasutuses bassein (juheii, sai peakat harjutatud), ja saun, mis siinses kliimas on ikka eriline ime. Jah, sai saunas kaidud, ujutud, soodud ja joodud. Vaga monus.


Ja kuigi kahel eelmisel laupaeval on ilm vordlemisi kena olnud, siis tana kahjuks nii ei lainud. Kui me Warreniga autos ranna poole ujusime (vahemalt tunne oli kull selline), siis laks ikka rajuks padukaks ara. Randa joudes sai naha, kuidas professionaalsed aerutajad kanuu veest valja lukkasid ja asju kokku pakkima hakkasid. Ma ei hakanud neid siis kiusama minema, niikuinii tundus, et ma oleks olnud ainuke aktiivne hull.


Tana peaks meil toimuma Northen Beaches Bowls Clubis joulupidu. Muuhulgas lubati ka, et mangime murubowlingut, aga sel hetkel, kui mina sellest klubist moodusin, oleks voinud bowlingu alas ujumisvoistlusi korraldada :D.

Kaisime eelmine laupaev jalle aerutamas. Seekord oli isegi ilus ilm. Muidu on viimasel ajal ikka nii olnud, et kas sajab vihma ja on jube kange tuul voi on nendel, kes seda social paddelingi ehk siis sellist meelelahutuslikku aerutamist labi viivad, mingid voistlused. Aga vot seekord ei olnud.

Humoorikas oli see, et enne kui me paati huppasime, jatsime oma platud tavaparase kivi juurde, ja Merle veel utles, et pani vanemad platud jalga, st miskit erilist ei juhtu, kui neid selleks ajaks, kui me tagasi oleme, enam vanas kohas pole. Ja nagu oleks keegi kuskil korgemal pealt kuulanud - sest selleks ajaks, kui me tagasi tulime, ja kanuu tavaparasesse kohta tagasi olime aidanud lukata, olid Merle platud lainud. Vesi, mis tavaliselt nii korgele randa ei ulatunud, oli seekord ullatavalt korge, ja platud kadunud. Minu platud olid natukene korgemal, ja alles, kuigi jah, kui ma veel kas voi minutikese oleks oodanud, oleks minu omad kah lainud olnud.

~~~
Taiesti teisel teemal jatkates: varemalt olen ma selgeks saanud, et ma oskan unes raakida (kahes keeles), teist inimest voodist valja lukata, sormi ribidesse lukata, kondida, kardinaid kohendada ja lehvitada (!). Sellel nadalal lisandus uus oskus. Nimelt on meie voodi taga kaks klaasist ust, mis kunagi avanesid verandale, mis nuudseks on kinni ehitatud. Uks oo sundis miski mind neid uksi avama... igavaks ei lahe kunagi, isegi magades mitte.

Magus kui suhkur

Kaisime moodunud laupaeval Sarina (Mackayst 35 km lounas) Sugar Shedis. Tegemist on miniatuurse suhkrutehasega, ehk siis kohaga, kus inimestele tehakse miniatuursete masinate abil selgeks, kuidas ikkagi saab suhkruroost lopuks suhkur. Ja mis saab koikvoimalikest korvalproduktidest. Miniatuurse tehase korval on tegelik tehas, (mis sel hetkel ei tootanud, kuna nii palju hooajavalist vihma on tulnud,) ja seal juures on ka alkoholi tootmise vabrik, sest suhkru tootmisel tekib selline lisasaadus nagu melass. Noh jah, kokkuvottes oli tuur vaga sisukas, aga selle siin edasi andmisega tekiks raskusi, sest ma poleks sel juhul enda malus ega selles, et ma koigest ikka oigesti aru sain, eriti kindel.

Aga muuhulgas anti meile maitsta sellist rohelist varvi magusat vedelikku, mis tekib siis, kui suhkruroog purustajat labi lasta. Nagu rohukorred suhkruga, leidis minu korval istuv naine, ja paris tapne kirjeldus oli. Mina leidsin, et puhast suhkrut, eriti veel rohumaitselist, ma peale maitsmise rohkem tarbima ei pea, aga loomulikult otsustas siis uks selline...turskem daam oma oskuseid naidata, kulistades alla oma vedela suhkru topsi, ja siis veel kellegi teise oma. Noh, jah, maitse-eelistuste ule ju ei vaielda.

Lisaks sai naiteks teada, et pruuni suhkrut tehakse valge suhkru baasil, st koigepealt saab suhkruroost valge suhkur, ja siis lisatakse uks osa eraldatud melassist suhkrusse tagasi. Nii tehakse seda seetottu, et siis saab kontrollida seda, kui palju melassi suhkrus on. Vastasel juhul, kui kohe alguses jatta osa suhkrusse alles, siis polevat osakaal nii hasti kontrollitav.

Tuur loppes sellega, et maitsta sai nii Sarina miniatuurse suhkrutehase toodetavaid kastmeid (meie ostsime ingveri ja magusa tsilli kastme) kui ka kohaliku alkoholitehase villitud kangemaid jooke. Eriti hea oli mango rumm, ka tavaline rumm maitses hasti. Ja loomulikult sai iga soovija suhkruvatti jne. Korval olevast poest sai osta mitmesuguseid moose, lisaks jube eelnevalt degusteeritud kraami. Vaga ponev igatahes.

Lisaks vaatasime ule Sarina ja Mackay vahele jaava Kitchanti tehisjarve. See on selline jarv, mille kogu vesi tuleb lahedal olevatest magedest ja mille vett kasutatakse umbruskonna veevargis - kui palju voi millisel otstarbel, seda kahjuks tapselt ei tea. Igatahes oli seal olemas mingi selline kahtlane majake keset vett, mille kohta Warren utles, et tegemist on pumbajaamaga. Kuna tegemist oli veekoguga, siis me pidime muidugi turistifotosid ka tegema, ja uks kukkus valja tapselt nagu ehtne reidikas. On ju ehtne vark, kas pole?

Turistitamas

Kaisime tana siin lahedal asuvas Cape Hillsborough rahvuspargis jalutamas, randa uudistamas ja kohvikus. Soidu ajal kuulasime Smilersit (ei saa ule ega umbes "Vuntsidega mehest") ja Apelsinile laulsime kaasa ka. Vaga humoorikas puhapaev oli.

Edusammud

Vahepeal on meie veranda laienenud. Ja nii ongi saanud aiast, mis nagi kunagi valja nii





hoopis selline aed.

Ilus, kas pole? Nuud on veel vaja kogu verandaosa korralikult olitada, viimasel pildil paistev sein ara puhastada ja varvida, nipet-napet...ja klient voibki hakata taiel rinnal oma uue aia volusid nautima.

Elame sportlikult ja kapates

Kaisin eile ratsutamas. Ega ma vist iseenese initsiatiivist sinna joudnud ei olekski, aga Merlel tekkis ukspaev huvi, ja nii me sinna (Stoney Creek Farmstay) eile parastlounal maabusimegi.

Mul on millegiparast eelnevatest katsetustest jaanud mulje, et ma olen ratsutamise osas ilge kobakapp, st et ei taju hobuse rutmi, ei oska teda juhtida, ja tegelt on ju uldse tegemist hiigelsuure loomaga, keda peaks pisut pelgama. Tegelikkus oli hoopis teistsugune: hobune oli age, mul ei tekkinud probleeme tema juhtimisega, ja kapata oli veel koige monusam. Seda muidugi vaga sageli ei juhtunud, sest grupis oli inimesi rohkem ja osa neist kippusid maha jaama. Aga vaga age kogemus ja vorratu loodus. Loomulikult oli just sel paeval fotoka aku tuhjaks saanud, nii et pilte mul sundmusest ei ole. Kull aga lubas ratsutamise retke hollandlannast juht (nime kahjuks ei teagi) meile paar pilti saata - siis kui ta netti saab.

Aerutamist laupaeval kahjuks ei toimunud, kuna meri oli liiga tormine. Motlesin juba paev enne, et kas toesti laheme me merele, sest isegi linnas sees poes kaies tundus moni hetk, et tuul tahab mind toepoolest lihtsalt ara viia. Aga lisaks oleme me Merlega, kellel on algaja vaimustus, sageli jousaalis kainud, ja mina olen avastanud enda jaoks jooksmise. See on teine spordiala, mis mulle kunagi meeldinud ei ole. Aga siis ukspaev jooksin 15 min, ja teine paev 30 min ja sealt edasi 40, ja isegi vaga ara ei vasita. Ainult koik minu liigesed ei kipu asjast alati hasti arvama. Vanadus, mis teha. Jajah :)

Tookaaslane

Paar naidet viimase aja abi"katest" :)

Age ilm!

Viimase nadala ilma naide. Kui varahommikul oli meie majatagune pisut ule ujutatud, siis paari tunniga muutus koht paris valibasseini sarnaseks. Aga noh, siis jai suurem vihm ule, ja vesi kadus ara. Siuhti!

Tagapool voib naha veel meie ulisuurt muruvaljakut, mida me ikka aeg-ajalt niita uritame. Just ukspaev uritasin hakata suuremat osa sellest tavalise muruniidukuga niitma, aga kuna ukskord niitis keegi tark traktoriga selle platsi maha just siis, kui maa oli marg ja logane, on kogu plats traktorijalgi tais, ja muruniidukiga niitmine praktiliselt voimatu. Onne ja roomu!

Hobused, aerutamine ja viisa. Viiiisaaa!

Tagasi Austraaliasse joudes oli nagu ikka natuke tulnuka tunne: et keha on uhes kohas, aga moistus ja tunded ja harjumused veel teises kohas. Ja siis muidugi lisaks see imelik lendamise tunne, st maapind koigub. Mida rohkem ma kahe koha vahel lendan, seda tugevamaks see tunne kipub minema. Alguses oli jah imelik, aga nuudseks olen juba jalle ara harjunud.

Kaisime eelmine nadalavahetus Ladies Day Racel, ehk siis hobuste voiduajamisel, kus pearohk on voiduajamisi kulastavatel naistel ja nende riietusel. Austraalia naiste jaoks tahendab see kull vist, et tuleb end voimalikult alasti votta ja koik valja panna, olenemata sellest, kas on midagi ilusat naidata voi ei ole, aga no ponev oli sellegipoolest. Me muidugi kah panustasime teatud hobustele, aga kui me just koigi peale ei panustanud, siis voita ei onnestunud.

Lisaks hakkasime me koos teise siinse eesti tudruku Merlega koos aerutamas kaima. See on see, mida nad inglise keeles kutsuvad paddling (outrigging) ja kujutab see endast sellist kuut inimest mahutavat susta voi kanuud, ja siis vastavalt rutmile kolm inimest souab uhel pool-kolm teisel pool, ja siis vastavalt marguannetele vahetatakse. Vaga ponev! Meri on siin ilus, kui paike paistab. Eriti age oli eelmine kord, kus sai muu hulgas keset merd vettehupet ja siis uuesti paati ronimist harjutada. Koik see soe rohekas-sinine vesi. Nagu kallistus.

Ning loomulikult oleme me ka tood teinud. Naiteks muundasime sellise aia (1. pilt) hoopis selliseks (2. pilt).



Praegu tootame me selle terrassi laienduse juures. Seejuures onnestus Warrenil ukspaev eriti halvasti oma selga keerata - vaanata, nii et monda aega ei suutnud ta pustigi tousta. Aga onneks hakkas asi kiiresti paremaks minema, ja ka arst kinnitas, et tegemist ei ole millegi hulluga. Ning loomulikult teeb meele roomsaks uudis, et minu suur vaev viisa paberite ajamisel sai tasutud - eile sain ma ametliku teate, et mulle on valjastatud ajutine viisa, mille kestus on 2 aastat viisa taotluse sisseandmise kuupaevast alates, ning parast 2 aastat, kui ma olen endiselt Warreniga koos, muutub minu viisa tahtajatuks. Vot nii tore siis!


Ja loomulikult Marile ja Rainerile suured onnesoovid poja sunni puhul! :)

Koige agedam aeg uldse

Ma ikka pikalt ja laialt motlesin, kas blogi uldse enam kirjutada. Juhtub ju nii, et enamiku ajast kirjutan ma vahe ja siis ka suure hilinemisega. Aga siis jalle moni mainis, et temale meeldib lugeda. Nii et ma siis pika hilinemisega jatkan. Et asi natukene selgemaks saaks, kirjutan postituse seekord kronoloogilises jarjestuses, sest vahepeal on toesti palju aega mooda lainud. Ja tohutult juhtunud- tehtud - nahtud.

Nii, juuli alguses laksin ma siis Eestisse. Kohe lennukist maha tulles vottis vastu eriti soe ja ilus ilm. Jube lambe ka, aga arvestades Mackay kliimat olin ma sellega juba harjunud. Ja pigem igal juhul soe ning lambe kui kulm ja vihmane. Nii et ilus ilm ja hasti roomsad vanemad. Vaga tore oli kogu perekonnaga jalle kokku saada, sest kuigi siin elamise ule ei saa kurta, on alati justkui midagi puudu. Oma perekond ja omad loomad...

Ja Vinku (viisakamalt oeldes siis Meribel, kes on mu venna laps) oli nii suureks kasvanud. Lubas viisakalt end vahepeal maja trepist alla aidata, mollas valibasseinis ja vahepeal ruigas ka :) Bossel oli habe halliks lainud ja Triibu oli vahepeal sobralikumaks muutunud. Uhesonaga - vaga vaga tore oli.


Selleks ajaks kui mina kohale joudsin, hakkasid koik marjad, mida meil aias on palju - vaarikad (namm), tikrid (namm- namm), punased sostrad, maasikad (jalle namm) kah just valmis saama, nii et kogu saagi havitamisse andsin viisaka panuse. Natuke korjasin teistele ka :) Ning loomulikult nagu pildi pealtki naha vois, joudis meiegi aeda selline meelelahutusobjekt nagu batuut. Mina ja Merilin, ja Vinku ja vist uldse koik olid seitsmendas taevas. Eriti muidugi mina ja Merilin.

Varsti parast saabumist laksin kolmeks nadalaks Nadalisse toole. Eriti kuum ilm (kes enne Eestis termomeetri naitu 35 jne kraadi on nainud? ja ilmateadet, mis naitab voimalikuks homseks temperatuuriks 38?) kestis, ja kuigi nii sooja ilma puhul on arvutis istuda natuke piin, joudsin ma jareldusele, et kui kunagi jalle Eestis toole hakkan, siis edaspidi eelistan ma kindlasti enamiku suvest tootada. Palju lihtsam on ules tousta, kui paike on valjas, ja meeldiv on bussi peale jalutada, kui oues on soe. Oluliselt meeldivam, kui et oues on nt -20 ja lumi on polvini. Nii et enamiku suvest ma tootaks, ja suurema osa puhkusest votaks hoopis nukramal ajal.

Vahelduseks oli tore ajakirjanikuna jalle tootada, kuigi pingelisemaid momente juhtus ka ette. Nt kui ma olen inimesele juba viis korda helistanud ja selgitanud, et mul on toepoolest tagasisidet vaja kohe ja mitte kolme tunni parast, aga vastuse saan ma ikkagi tundide parast (ja see ei tahenda, et inimesel ei oleks ligipaasu arvutile, see iseenesest oleks ju moistetav pohjendus), siis see ajab vihale, voi no vahemalt usna pahaseks. Eriti kuna minu tookohustusena ei ole kirjas see, et ma iga allika kommentaariga ja muutmisettepanekuga arvestan. Samas olen ma enamasti seda teha uritanud, ja seegi kord sai asi lopuks meeldiva lahenduse, lihtsalt paev kujunes kurnavaks, ja kurvaks.

Sest just sellel paeval sain ma teada, et mu onu, kellel oli vahk, on surnud. Nii et uks osa minu suvisest kulastusest oli ka osavott matusest. Ilm oli endiselt kuum, ja minu hea huumorimeelega lahedat onu enam ei olnud. Vaga kummaline on moelda, et tihtipeale on just matused need, kus inimene naeb paljusid neid sugulasi, kellega ta igapaevaselt ei suhtle. Ma loodan, et see matus pani motlema, kui vaartuslikud on koik lahedased inimesed, isegi kui ei olda alati uksmeelel.

Aga tagasi Nadalise juurde poordudes oli inimestega tore kokku saada ja raakida sellest, mis vahepeal on juhtunud. Koos tootada, valjas soomas kaia ja niisama juttu raakida oli ka utlemata monus. See on see vark, et kui juba korra oled harjunud ajakirjanikega, siis eeldad koigilt teistelt ka, et nemad on koigi uudistega kursis. Aga loomulikult ajakirjanikel on see lihtsalt uks too kiiksudest, ja eelistest.

Parast kolme nadalat tootamist kaisime me Liisuga kiirelt linnas shoppamas. Shoppamine oli age, Eugen viisakalt lasi meil koike proovida ja uudistada, aga loomulikult onnestus mul muuhulgas osta musta varvi puksid, mis andsid nii palju varvi, et koik mu valged riided muutusid siniseks, voi no vahemalt tekkis neil monus sinine varjund. Lopuks sain ma oma raha tagasi, kuigi Sportlandist oeldi mulle, et keegi teine neid pukse tagasi toonud ei ole, nii ei taha maaletooja tunnistada, et kaubal miskit viga oleks. Aga igatahes, kui Sportlandis on endiselt muugil tugevast mustast (natuke nagu tuhmi laikega) mustad Nike'i puksid, siis neid osta ei tasu. Kui just sinakat kuma ja musti nappe ei taha.

Vaike peatus kodus, ja siis puhapaeval laksime me juba edasi louna-Eestisse, kohta nimega Valgemetsa. Jaime me sinna nadalaks, ja selle nadala sisse mahtus niiiiii niii palju asju. Alustasime me Raineri sunnipaeva tahistamisega, saunatamise ja niisama meeldiva olemisega, jatkus see Piusa koobaste, Suure Munamae ja Otepaa seikluspargi kulastamisega. Lisaks joudsime kaia kanuumatkal Ahja joel (jube ilus ja karestikuline), kulastada maanteemuuseumi (mille kohvikus ma soin esimest korda kamakreemi, mis on mu uus lemmik dessert), Voru linna (ei maleta, et enne seal oleks olnud) jne jne. Kindlasti jatsin midagi veel mainimata.

Ah, lisaks veel teise sauna proovimine - majas, mille Tom meile viisakalt oli rentinud, oli nimelt tavaline saun, ja mingi selline ummargune valisaun, erinevad kokkamiselamused igal ohtul, sest igal ohtul tegi teatud grupp inimesi suua, disko uhel ohtul, lauatennis ja Marjamaa kangi filmi vaatamine. Vaga vaga age oli!!! Tagasiteel kaisime veel sellises okorestoranis nagu Pohjaka. Jube hea toit jarjekordselt, aga samas pole ma kunagi nainud uhes kohas nii palju karbseid, kui seal oli. Oudselt hea meekook! Namm!

Louna-Eestist tagasi tulles oli pisut pikem peatus kodus, ja siis tuli edasi minna juba Saksamaale, Berliini, kus mind ootasid sakslased Daniel, David, Laura ja tema hollandlasest boyfriend Bobby. Kuna Daniel, kellest sai minu peamine giid, oli ikka seisukohal, et igasse paeva tuleb mahutada niipalju vaatamisvaarsusi ja ponevat, kui voimalik, siis kujunes seegi reis vaga tegevusrohkeks: kaisime vaatamas Berliini suurimat katedraali, ja kulastasime Saksamaa parlamendihoonet. Vaatasime ule suurimad kaubanduskeskused (ponev, ponev!), kulastasime uht vanimat shokolaadikauplust, kus koikvoimalikud Berliini "teetahised" olid shokolaadi kujul olemas, kaisime Berliinist valjas asuvas kloostris, ja kohas, kus asub laevade lift, kus sona otseses mottes neid uhest kanalist teiste tostetakse, tutvusime Berliini ooeluga jne jne jne. Kaisime Potzdamis, kaesime Berliini muuri jne.

Berliinis olles sai hasti aru, kuivord elav on selle linna jaoks kogu lahiminevik. Kas voi see, kuidas Berliini muuri asukoht on paljudes kohtades tahistatud teadetetahvlitega, kuidas siiani ehitatakse tais seda osa Ida-Saksamaa muuriaarsest tsoonist, kuhu kunagi inimesi ei lubatud. Mis oli surnud tsoon, kuhu sattunud inimesed oli kask maha lasta. Selleks, et nad jumala eest Laane-Saksamaale pogeneda ei saaks. Samuti sai selgeks see, kui palju teadis minu kohalik tubli giid oma kodust ja kodumaast. Mina Eestist vist kull nii palju raakida ei oskaks.

Tagasi tulles sain veel kodust elu nautida, sest mis muu kui nauding see ikka oli, ja siis oli juba aeg kaes 27. sunnipaeva tahistada. Kuna ma tean, et osa lapsevanemaid ei taha oma lapsest pilte internetti, ja ma seda aktsepteerin, siis ma panen siia ainult uhe pildi hasti armsast Akselist. Sellest, kuidas Aksel minu sunnipaeval kais ja batuuti nautis. Pille, sa ei pahanda, ega?

Ja siis oligi minu suvi koos koige parema perekonnaga uldse, hasti toredate sopradega, monusate endiste tookaaslastega, armsate loomadega ja ilusa ilmaga labi. Ja aeg tagasi Austraaliasse tulla.