Ma ikka pikalt ja laialt motlesin, kas blogi uldse enam kirjutada. Juhtub ju nii, et enamiku ajast kirjutan ma vahe ja siis ka suure hilinemisega. Aga siis jalle moni mainis, et temale meeldib lugeda. Nii et ma siis pika hilinemisega jatkan. Et asi natukene selgemaks saaks, kirjutan postituse seekord kronoloogilises jarjestuses, sest vahepeal on toesti palju aega mooda lainud. Ja tohutult juhtunud- tehtud - nahtud.
Nii, juuli alguses laksin ma siis Eestisse. Kohe lennukist maha tulles vottis vastu eriti soe ja ilus ilm. Jube lambe ka, aga arvestades Mackay kliimat olin ma sellega juba harjunud. Ja pigem igal juhul soe ning lambe kui kulm ja vihmane. Nii et ilus ilm ja hasti roomsad vanemad. Vaga tore oli kogu perekonnaga jalle kokku saada, sest kuigi siin elamise ule ei saa kurta, on alati justkui midagi puudu. Oma perekond ja omad loomad...
Ja Vinku (viisakamalt oeldes siis Meribel, kes on mu venna laps) oli nii suureks kasvanud. Lubas viisakalt end vahepeal maja trepist alla aidata, mollas valibasseinis ja vahepeal ruigas ka :) Bossel oli habe halliks lainud ja Triibu oli vahepeal sobralikumaks muutunud. Uhesonaga - vaga vaga tore oli.
Selleks ajaks kui mina kohale joudsin, hakkasid koik marjad, mida meil aias on palju - vaarikad (namm), tikrid (namm- namm), punased sostrad, maasikad (jalle namm) kah just valmis saama, nii et kogu saagi havitamisse andsin viisaka panuse. Natuke korjasin teistele ka :) Ning loomulikult nagu pildi pealtki naha vois, joudis meiegi aeda selline meelelahutusobjekt nagu batuut. Mina ja Merilin, ja Vinku ja vist uldse koik olid seitsmendas taevas. Eriti muidugi mina ja Merilin.
Varsti parast saabumist laksin kolmeks nadalaks Nadalisse toole. Eriti kuum ilm (kes enne Eestis termomeetri naitu 35 jne kraadi on nainud? ja ilmateadet, mis naitab voimalikuks homseks temperatuuriks 38?) kestis, ja kuigi nii sooja ilma puhul on arvutis istuda natuke piin, joudsin ma jareldusele, et kui kunagi jalle Eestis toole hakkan, siis edaspidi eelistan ma kindlasti enamiku suvest tootada. Palju lihtsam on ules tousta, kui paike on valjas, ja meeldiv on bussi peale jalutada, kui oues on soe. Oluliselt meeldivam, kui et oues on nt -20 ja lumi on polvini. Nii et enamiku suvest ma tootaks, ja suurema osa puhkusest votaks hoopis nukramal ajal.
Vahelduseks oli tore ajakirjanikuna jalle tootada, kuigi pingelisemaid momente juhtus ka ette. Nt kui ma olen inimesele juba viis korda helistanud ja selgitanud, et mul on toepoolest tagasisidet vaja kohe ja mitte kolme tunni parast, aga vastuse saan ma ikkagi tundide parast (ja see ei tahenda, et inimesel ei oleks ligipaasu arvutile, see iseenesest oleks ju moistetav pohjendus), siis see ajab vihale, voi no vahemalt usna pahaseks. Eriti kuna minu tookohustusena ei ole kirjas see, et ma iga allika kommentaariga ja muutmisettepanekuga arvestan. Samas olen ma enamasti seda teha uritanud, ja seegi kord sai asi lopuks meeldiva lahenduse, lihtsalt paev kujunes kurnavaks, ja kurvaks.
Sest just sellel paeval sain ma teada, et mu onu, kellel oli vahk, on surnud. Nii et uks osa minu suvisest kulastusest oli ka osavott matusest. Ilm oli endiselt kuum, ja minu hea huumorimeelega lahedat onu enam ei olnud. Vaga kummaline on moelda, et tihtipeale on just matused need, kus inimene naeb paljusid neid sugulasi, kellega ta igapaevaselt ei suhtle. Ma loodan, et see matus pani motlema, kui vaartuslikud on koik lahedased inimesed, isegi kui ei olda alati uksmeelel.
Aga tagasi Nadalise juurde poordudes oli inimestega tore kokku saada ja raakida sellest, mis vahepeal on juhtunud. Koos tootada, valjas soomas kaia ja niisama juttu raakida oli ka utlemata monus. See on see vark, et kui juba korra oled harjunud ajakirjanikega, siis eeldad koigilt teistelt ka, et nemad on koigi uudistega kursis. Aga loomulikult ajakirjanikel on see lihtsalt uks too kiiksudest, ja eelistest.
Parast kolme nadalat tootamist kaisime me Liisuga kiirelt linnas shoppamas. Shoppamine oli age, Eugen viisakalt lasi meil koike proovida ja uudistada, aga loomulikult onnestus mul muuhulgas osta musta varvi puksid, mis andsid nii palju varvi, et koik mu valged riided muutusid siniseks, voi no vahemalt tekkis neil monus sinine varjund. Lopuks sain ma oma raha tagasi, kuigi Sportlandist oeldi mulle, et keegi teine neid pukse tagasi toonud ei ole, nii ei taha maaletooja tunnistada, et kaubal miskit viga oleks. Aga igatahes, kui Sportlandis on endiselt muugil tugevast mustast (natuke nagu tuhmi laikega) mustad Nike'i puksid, siis neid osta ei tasu. Kui just sinakat kuma ja musti nappe ei taha.
Vaike peatus kodus, ja siis puhapaeval laksime me juba edasi louna-Eestisse, kohta nimega Valgemetsa. Jaime me sinna nadalaks, ja selle nadala sisse mahtus niiiiii niii palju asju. Alustasime me Raineri sunnipaeva tahistamisega, saunatamise ja niisama meeldiva olemisega, jatkus see Piusa koobaste, Suure Munamae ja Otepaa seikluspargi kulastamisega. Lisaks joudsime kaia kanuumatkal Ahja joel (jube ilus ja karestikuline), kulastada maanteemuuseumi (mille kohvikus ma soin esimest korda kamakreemi, mis on mu uus lemmik dessert), Voru linna (ei maleta, et enne seal oleks olnud) jne jne. Kindlasti jatsin midagi veel mainimata.
Ah, lisaks veel teise sauna proovimine - majas, mille Tom meile viisakalt oli rentinud, oli nimelt tavaline saun, ja mingi selline ummargune valisaun, erinevad kokkamiselamused igal ohtul, sest igal ohtul tegi teatud grupp inimesi suua, disko uhel ohtul, lauatennis ja Marjamaa kangi filmi vaatamine. Vaga vaga age oli!!! Tagasiteel kaisime veel sellises okorestoranis nagu Pohjaka. Jube hea toit jarjekordselt, aga samas pole ma kunagi nainud uhes kohas nii palju karbseid, kui seal oli. Oudselt hea meekook! Namm!
Louna-Eestist tagasi tulles oli pisut pikem peatus kodus, ja siis tuli edasi minna juba Saksamaale, Berliini, kus mind ootasid sakslased Daniel, David, Laura ja tema hollandlasest boyfriend Bobby. Kuna Daniel, kellest sai minu peamine giid, oli ikka seisukohal, et igasse paeva tuleb mahutada niipalju vaatamisvaarsusi ja ponevat, kui voimalik, siis kujunes seegi reis vaga tegevusrohkeks: kaisime vaatamas Berliini suurimat katedraali, ja kulastasime Saksamaa parlamendihoonet. Vaatasime ule suurimad kaubanduskeskused (ponev, ponev!), kulastasime uht vanimat shokolaadikauplust, kus koikvoimalikud Berliini "teetahised" olid shokolaadi kujul olemas, kaisime Berliinist valjas asuvas kloostris, ja kohas, kus asub laevade lift, kus sona otseses mottes neid uhest kanalist teiste tostetakse, tutvusime Berliini ooeluga jne jne jne. Kaisime Potzdamis, kaesime Berliini muuri jne.
Berliinis olles sai hasti aru, kuivord elav on selle linna jaoks kogu lahiminevik. Kas voi see, kuidas Berliini muuri asukoht on paljudes kohtades tahistatud teadetetahvlitega, kuidas siiani ehitatakse tais seda osa Ida-Saksamaa muuriaarsest tsoonist, kuhu kunagi inimesi ei lubatud. Mis oli surnud tsoon, kuhu sattunud inimesed oli kask maha lasta. Selleks, et nad jumala eest Laane-Saksamaale pogeneda ei saaks. Samuti sai selgeks see, kui palju teadis minu kohalik tubli giid oma kodust ja kodumaast. Mina Eestist vist kull nii palju raakida ei oskaks.
Tagasi tulles sain veel kodust elu nautida, sest mis muu kui nauding see ikka oli, ja siis oli juba aeg kaes 27. sunnipaeva tahistada. Kuna ma tean, et osa lapsevanemaid ei taha oma lapsest pilte internetti, ja ma seda aktsepteerin, siis ma panen siia ainult uhe pildi hasti armsast Akselist. Sellest, kuidas Aksel minu sunnipaeval kais ja batuuti nautis. Pille, sa ei pahanda, ega?
Ja siis oligi minu suvi koos koige parema perekonnaga uldse, hasti toredate sopradega, monusate endiste tookaaslastega, armsate loomadega ja ilusa ilmaga labi. Ja aeg tagasi Austraaliasse tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar