esmaspäev, 4. oktoober 2010

Elame sportlikult ja kapates

Kaisin eile ratsutamas. Ega ma vist iseenese initsiatiivist sinna joudnud ei olekski, aga Merlel tekkis ukspaev huvi, ja nii me sinna (Stoney Creek Farmstay) eile parastlounal maabusimegi.

Mul on millegiparast eelnevatest katsetustest jaanud mulje, et ma olen ratsutamise osas ilge kobakapp, st et ei taju hobuse rutmi, ei oska teda juhtida, ja tegelt on ju uldse tegemist hiigelsuure loomaga, keda peaks pisut pelgama. Tegelikkus oli hoopis teistsugune: hobune oli age, mul ei tekkinud probleeme tema juhtimisega, ja kapata oli veel koige monusam. Seda muidugi vaga sageli ei juhtunud, sest grupis oli inimesi rohkem ja osa neist kippusid maha jaama. Aga vaga age kogemus ja vorratu loodus. Loomulikult oli just sel paeval fotoka aku tuhjaks saanud, nii et pilte mul sundmusest ei ole. Kull aga lubas ratsutamise retke hollandlannast juht (nime kahjuks ei teagi) meile paar pilti saata - siis kui ta netti saab.

Aerutamist laupaeval kahjuks ei toimunud, kuna meri oli liiga tormine. Motlesin juba paev enne, et kas toesti laheme me merele, sest isegi linnas sees poes kaies tundus moni hetk, et tuul tahab mind toepoolest lihtsalt ara viia. Aga lisaks oleme me Merlega, kellel on algaja vaimustus, sageli jousaalis kainud, ja mina olen avastanud enda jaoks jooksmise. See on teine spordiala, mis mulle kunagi meeldinud ei ole. Aga siis ukspaev jooksin 15 min, ja teine paev 30 min ja sealt edasi 40, ja isegi vaga ara ei vasita. Ainult koik minu liigesed ei kipu asjast alati hasti arvama. Vanadus, mis teha. Jajah :)

Kommentaare ei ole: