Kaisime eelmine laupaev jalle aerutamas. Seekord oli isegi ilus ilm. Muidu on viimasel ajal ikka nii olnud, et kas sajab vihma ja on jube kange tuul voi on nendel, kes seda social paddelingi ehk siis sellist meelelahutuslikku aerutamist labi viivad, mingid voistlused. Aga vot seekord ei olnud.

Humoorikas oli see, et enne kui me paati huppasime, jatsime oma platud tavaparase kivi juurde, ja Merle veel utles, et pani vanemad platud jalga, st miskit erilist ei juhtu, kui neid selleks ajaks, kui me tagasi oleme, enam vanas kohas pole. Ja nagu oleks keegi kuskil korgemal pealt kuulanud - sest selleks ajaks, kui me tagasi tulime, ja kanuu tavaparasesse kohta tagasi olime aidanud lukata, olid Merle platud lainud. Vesi, mis tavaliselt nii korgele randa ei ulatunud, oli seekord ullatavalt korge, ja platud kadunud. Minu platud olid natukene korgemal, ja alles, kuigi jah, kui ma veel kas voi minutikese oleks oodanud, oleks minu omad kah lainud olnud.

~~~
Taiesti teisel teemal jatkates: varemalt olen ma selgeks saanud, et ma oskan unes raakida (kahes keeles), teist inimest voodist valja lukata, sormi ribidesse lukata, kondida, kardinaid kohendada ja lehvitada (!). Sellel nadalal lisandus uus oskus. Nimelt on meie voodi taga kaks klaasist ust, mis kunagi avanesid verandale, mis nuudseks on kinni ehitatud. Uks oo sundis miski mind neid uksi avama... igavaks ei lahe kunagi, isegi magades mitte.