Magus kui suhkur

Kaisime moodunud laupaeval Sarina (Mackayst 35 km lounas) Sugar Shedis. Tegemist on miniatuurse suhkrutehasega, ehk siis kohaga, kus inimestele tehakse miniatuursete masinate abil selgeks, kuidas ikkagi saab suhkruroost lopuks suhkur. Ja mis saab koikvoimalikest korvalproduktidest. Miniatuurse tehase korval on tegelik tehas, (mis sel hetkel ei tootanud, kuna nii palju hooajavalist vihma on tulnud,) ja seal juures on ka alkoholi tootmise vabrik, sest suhkru tootmisel tekib selline lisasaadus nagu melass. Noh jah, kokkuvottes oli tuur vaga sisukas, aga selle siin edasi andmisega tekiks raskusi, sest ma poleks sel juhul enda malus ega selles, et ma koigest ikka oigesti aru sain, eriti kindel.

Aga muuhulgas anti meile maitsta sellist rohelist varvi magusat vedelikku, mis tekib siis, kui suhkruroog purustajat labi lasta. Nagu rohukorred suhkruga, leidis minu korval istuv naine, ja paris tapne kirjeldus oli. Mina leidsin, et puhast suhkrut, eriti veel rohumaitselist, ma peale maitsmise rohkem tarbima ei pea, aga loomulikult otsustas siis uks selline...turskem daam oma oskuseid naidata, kulistades alla oma vedela suhkru topsi, ja siis veel kellegi teise oma. Noh, jah, maitse-eelistuste ule ju ei vaielda.

Lisaks sai naiteks teada, et pruuni suhkrut tehakse valge suhkru baasil, st koigepealt saab suhkruroost valge suhkur, ja siis lisatakse uks osa eraldatud melassist suhkrusse tagasi. Nii tehakse seda seetottu, et siis saab kontrollida seda, kui palju melassi suhkrus on. Vastasel juhul, kui kohe alguses jatta osa suhkrusse alles, siis polevat osakaal nii hasti kontrollitav.

Tuur loppes sellega, et maitsta sai nii Sarina miniatuurse suhkrutehase toodetavaid kastmeid (meie ostsime ingveri ja magusa tsilli kastme) kui ka kohaliku alkoholitehase villitud kangemaid jooke. Eriti hea oli mango rumm, ka tavaline rumm maitses hasti. Ja loomulikult sai iga soovija suhkruvatti jne. Korval olevast poest sai osta mitmesuguseid moose, lisaks jube eelnevalt degusteeritud kraami. Vaga ponev igatahes.

Lisaks vaatasime ule Sarina ja Mackay vahele jaava Kitchanti tehisjarve. See on selline jarv, mille kogu vesi tuleb lahedal olevatest magedest ja mille vett kasutatakse umbruskonna veevargis - kui palju voi millisel otstarbel, seda kahjuks tapselt ei tea. Igatahes oli seal olemas mingi selline kahtlane majake keset vett, mille kohta Warren utles, et tegemist on pumbajaamaga. Kuna tegemist oli veekoguga, siis me pidime muidugi turistifotosid ka tegema, ja uks kukkus valja tapselt nagu ehtne reidikas. On ju ehtne vark, kas pole?

Turistitamas

Kaisime tana siin lahedal asuvas Cape Hillsborough rahvuspargis jalutamas, randa uudistamas ja kohvikus. Soidu ajal kuulasime Smilersit (ei saa ule ega umbes "Vuntsidega mehest") ja Apelsinile laulsime kaasa ka. Vaga humoorikas puhapaev oli.

Edusammud

Vahepeal on meie veranda laienenud. Ja nii ongi saanud aiast, mis nagi kunagi valja nii





hoopis selline aed.

Ilus, kas pole? Nuud on veel vaja kogu verandaosa korralikult olitada, viimasel pildil paistev sein ara puhastada ja varvida, nipet-napet...ja klient voibki hakata taiel rinnal oma uue aia volusid nautima.

Elame sportlikult ja kapates

Kaisin eile ratsutamas. Ega ma vist iseenese initsiatiivist sinna joudnud ei olekski, aga Merlel tekkis ukspaev huvi, ja nii me sinna (Stoney Creek Farmstay) eile parastlounal maabusimegi.

Mul on millegiparast eelnevatest katsetustest jaanud mulje, et ma olen ratsutamise osas ilge kobakapp, st et ei taju hobuse rutmi, ei oska teda juhtida, ja tegelt on ju uldse tegemist hiigelsuure loomaga, keda peaks pisut pelgama. Tegelikkus oli hoopis teistsugune: hobune oli age, mul ei tekkinud probleeme tema juhtimisega, ja kapata oli veel koige monusam. Seda muidugi vaga sageli ei juhtunud, sest grupis oli inimesi rohkem ja osa neist kippusid maha jaama. Aga vaga age kogemus ja vorratu loodus. Loomulikult oli just sel paeval fotoka aku tuhjaks saanud, nii et pilte mul sundmusest ei ole. Kull aga lubas ratsutamise retke hollandlannast juht (nime kahjuks ei teagi) meile paar pilti saata - siis kui ta netti saab.

Aerutamist laupaeval kahjuks ei toimunud, kuna meri oli liiga tormine. Motlesin juba paev enne, et kas toesti laheme me merele, sest isegi linnas sees poes kaies tundus moni hetk, et tuul tahab mind toepoolest lihtsalt ara viia. Aga lisaks oleme me Merlega, kellel on algaja vaimustus, sageli jousaalis kainud, ja mina olen avastanud enda jaoks jooksmise. See on teine spordiala, mis mulle kunagi meeldinud ei ole. Aga siis ukspaev jooksin 15 min, ja teine paev 30 min ja sealt edasi 40, ja isegi vaga ara ei vasita. Ainult koik minu liigesed ei kipu asjast alati hasti arvama. Vanadus, mis teha. Jajah :)