Ussilugu II

Maletatavasti nagin ma natuke aega tagasi majas ussi, aga kuna me seda ules ei leidnud (parast tosiseid otsinguid), siis jai ule vaid eeldada, et uss laks ukse alt valja tagasi. Ega ma ju nagingi teda ju vaid ukse juures, nii et meie (positiivselt) eeldasime, et uss lahkus loodusesse.

Kummaline oli muidugi see, et kass kippus uhe koogikapi juures istumas kaima. Istus ja vahtis seal ja monikord rundas kapi alumises aares olevat auku. See on nii vana maja, neid auke on siin palju, nii et uks ees voi taga...aga kuna see auk tekitas mul selliseid kahtlasi tundeid, siis panime sinna tropi taskuratikuid. Meie triigri-lovi ristand Sups muidugi kippus neid ka rundama...

Aga eile sai toestust see fakt, et kiisu oli meist targem - voi noh, niivord-kuivord. Sups tuli just ouest tuppa ja mina keetsin endale putru, kui vaatan, et kass jalle selle augu juures...ja august paistab valja pikk must vaanlev saba! :) Ja kass muidugi susib kapaga ja minul puder korbeb pohja, sest ei tea ju, kas on motekas enam pliidile laheneda. Pliit on sellele augule lahedal kah.

Aga siis sai selgeks, et kuigi meie tiigrilovi suskis aina kapaga, ei ilmunud august tervet ussi. Pigem korjati saba auku tagasi. Mina helistasin Warrenile, kes kinnitas, et jajah, sellel ajal (talv meil siin ju) ussid magavad, lisaks oli ta paar paeva varem sellesse auku parast taskuratikute ara korjamist (sest kaua sa paberit rundavat ja hakkivat kassi ikka talud) monusalt murki lasknud. Nii et see uss olevat igal juhul uimane.

Nii ma siis ootasin, kuni Warren saabus koju, ja kohe parast seda tuli ka ussipuudja, vanem daam. Parast pikemat susimist sai selgeks, et see uss oli uritanud mingi hetk (ilmselt juba nadal voi paar varem?) labi porandalaua oue paaseda, aga pragu, kust ta end labi oli uritanud pressida, oli liiga vaike. Nii et ta oli seal kinni, ja ei saanud parima abi korralgi (koigepealt sikutas ussinaine majas sees sabapidi ja hiljem maja alt peast tirida, lisaks tegime suurt larmi, et teda liigutama saada, ja abiks oli ka oliivioli :D) end sellest august labi tirida. Nii siis havitas Warren meie koogikapi alumise pohja ja uss, kellel olid kahjuks usna tosised vigastused, paasteti lahti. Ussinaine vottis kohaliku kaasuurniku kaasa ja lubas teada anda, kui puu-uss eluga paaseb. Suure toenaosusega osutus voitlus meie maja porandalaudadega talle saatuslikuks.



Puu-ussid uldiselt murgised ei ole, kuigi ma kujutan ette, et igasugune ussiga vastasseis on usna ebameeldiv. Mao daam lisas ka, et eriti puu-ussi kohta oli see tegelane paris suur - Warreni arvates oli see uss vahemalt ule meetri pikk. Panen moned pildid ka, eks siis igauks saab ise arvata, mis ma esimest korda sellist tegelast majas kohates tundsin.


Teistkordne kohtumine polnud enam nii shokeeriv, kuigi jah, ma olin ju ussi sabast vaid paarikumne sentimeetri kaugusel. Lisaks vahendas tema sellist oudset aurat teadmine, et tegemist ei ole murgise ussiga, vaid onnetu loomaga, kes oli lihtsalt valesse kohta sattunud. Ma loodan, et see puu-uss paaseb eluga, aga loomulikult ei tahenda see, et ma sooviks oma kodu jargmiste vaanlevate tegelastega jagada. Mkmm, katuseluugist piiluvast opossumist on meile kull.

Purjetama :)

Merlel oli plaan katsetada sotsiaalset purjetamist (social sailing), mis meil siin aeg-ajalt Mackay sadamas toimub, aga viimasel hetkel ta siiski tulla ei saanud. Kuna hammastav kombel laks just sobival hetkel sinna buss (Austraalias, ja eriti Mackays on kohalik transport ju nagu naljanumber), siis ma otsustasin, et ma lahen vaatan ise asja ule. Joudsin kohale, leidsin isegi oiged inimesed ules, ja purjetama me laksimegi.

Huvital kombel oli seda natuke iiveldama ajavat ootsumist tunda rohkem siis, kui paat liikus hasti aeglaselt, aga onneks ei lainud asi nii hulluks, et oleks tahtnud hakata "kalasid sootma" khmm, ehk siis oksendama. Vaade oli paadist muidugi jube ilus. Me oleme ka paar korda Mackay sadama tammilt kala puudnud, aga paadis olles on vaade ikka hoopis teine. Vesi oli nii ilusat varvi, ilm just meeldivalt soe - mitte jube palav, ega ka padukat kallav ja kulm nagu eile aerutades. Vaga tore oli!

Humoorikas oli see, et kui ma helistasin ja uurisin, et kas on jube jama, kui ma jouan natuke parast 10 hommikul (nt kui buss hilineb), ja utlesin siis oma nime, siis utles naine mulle telefonis, et ahaa, sinu nimi on ka Heli. Tema tuttava abikaasa nimi olevat ka Heli, ja see Heli on parit Soomest. No muidugi, sel juhul on selline kokkusattumus ju taiesti voimalik! :) Aga hammastav oli kuulda, et keegi suutis mu nime oelda kohe esimesel korral ning oli seda nime lausa enne kuulnud! :):) Positiivses mottes taiesti shokeeriv, ma utleks!

Veri ja haavatud

Viimasel ajal olen ma kahtlaselt palju komplimente saanud. Koige humoorikamad (ullatavamad?) nendest naiteks vaide, et mul on kena keha (naine meie aerutamise grupist) ja et mul on ilusad jalad (spordipoe muuja). Jalad?? Minu meelest on mul alati talunaise jalad olnud ja see arvamus ei muutu, kuigi muidugi lahevad ka jalad trenni tehes pisut kenamaks.

Eh, jah, kuigi kui see muuja oleks need konkreetsed liibukad jalga tommanud, oleksid tema jalad ka kenad, sest tegemist oli spordipukstega, mille eesmark on vereringlust parandada (ja takistada piimhappe ladestumist lihastesse), st tegemist on monusalt kokkusuruvate pukstega. Nagu nimi ka utleb - compression tights.

Ma ausalt oeldes ei arva, et aeg oleks mind kohutavalt palju kaunimaks teinud, aga varske ohk, trenn ja tervislik doos paikest ei moju ilmselt kellelegi halvasti. Vastukaaluks panen siia moned pildid, mis ei ole nii ilusad. Rohutan, et veri, mida piltide pealt naha saab, on VOLTS. Tegemist oli oppuse/voistlusega, millest ma autoonnetuse ohvrina osa votsin.

Hakkasin martsi lopus kaima SESi kokkusaamistel. SES tahendab pikemalt lahti seletades State Emergencey Services ehk siis tolgituna osariigi hadaabi teenistust. Tegemist on vabatahtlike organisatsiooniga, mis on osariigi poolt finantseeritud.

Need on need inimesed, kes suuremate tormide, uleujutuste, uhesonaga koikvoimalike looduslike (aga ka inimeste poolt tekitatud) katastroofide korral appi lahevad. Nt Yasi puhul kaisid nad Townsville'is maha langenud puid eemaldamas ja katuseid kilega katmas, Rockhamptoni uleujutuse korral aitasid nad kodusid sopast ja mudast puhastada jne. Aga monikord otsivad nad ka naiteks rahvusparki ara eksinud ja merel kaduma jaanud inimesi jne. Ja monikord otsitakse ka surnukehasid. Abi osutatakse suuremate sundmuste liikluskorralduse ja turvalisuse organiseerimisega jne.

Laupaevane sundmus oli osariigi paastjate voistlus, kust, kui ma ei eksi, kaks voistkonda riiklikule voistlusele edasi paasesid. Minu ja veel kolme tudruku (valiti muuseas koik enam-vahem uhe pikad ja suured inimesed - st tegelikult vaiksemad) roll oli ilmuda hommikul meigikunstnikke tuppa ja siis vastavalt stsenaariumile tekitati meile kas haavad voi luumurrud. Enne voistluse algust selgitas veel peameedik, kus me pidime lamame ja milliseid valusid paastjatele kurtma (mina ja teine tudruk olime teadvusel, teised kaks, kellel olid suuremad vigastused, paasesid raakimisest ja pidid ainult oigama).


Iseensest oli tegemist hasti huvitava kogemusega: st et kuigi koigi paastjate soov abi osutada oli nahtav ja koik meeskonnad selgitasid minule kui (kaas)haavatule (monel juhul oli autos ka vaga raskelt haavatud mannekeen voi oli mannekeen lausa hinge heitnud), miks nad midagi teevad, mis on iga tegevuse eemark, oli tegevuse kvaliteet ikka maaratult erinev.

Kui esimese voistkonna puhul olid tegevused mulle arusaadavad (ja laksid kokku ka minu tiiratud teadmistega esmaabist), siis kolmanda voistkonna esmaabi vois teoorias kull oige olla, aga see viis, kuidas nad seda rakendasid, jattis kull vaga soovida. Kui ma oleks toepoolest olnud kannatanu, kellel on selja voi kaela vigastus, siis nende kaelatoe paigaldamine oleks kindlasti mu vigastust vaid suvendanud. Ja pool mu juustest jai vist ka kaelatoe kropsude saagiks.

Hammastav oli naha, kuivord arevusse lahevad meedikud ja paastjad, kuigi tegemist oli ju vaid oppusega. Ja mone inimese puhul tekkis ka mote, kas see inimene on ikka oiges kohas, sest olgem ausad, kui inimene laheb ikka vaga narvi, siis on loogiline ja rahulik motlemine ning tegutsemine tosiselt raskendatud. Kuigi jah, ilmselt tegi nii mondagi arevaks ka ajalimiit, mis minu kolme onnetuse puhul (metallpost labi auto ja kaks kummuli keeranud autot) oli 25 minutit. Esimese, vaieldamatult koige meeldivama paastmisoperatsiooni puhul, jai paastjatel napilt ajast puudu, kahe teise puhul saadi mind enne kella kukkumist autost valja.


Lisaks andis kannatanuks olemine arusaamise, kui raske on paastjatel mahtuda autosse, sest tegemist on lihtsalt nii piiratud ruumiga. See tahendas, et isegi minusuguse vaiksema inimese valjasaamine oli omaette ettevotmine. Kokkuvottes vaga ponev kogemus, mis tuleb kindlasti kasuks, juhuks kui mina satun olema paastja rollis.

Nii agedad loomad

Kaisime eelmine nadalavahetus Townsville'is, mis asub siit u 400 km kaugusel pohjas. Mackays elades on tavaline kuulata seda juttu, et Townsville'is on koik parem: et ikkagi oluliselt suurem linn, Pohja-QLD keskus jne. Kui valja arvata age kivirahn keset linna (tosine spordikeskus, hulgi jooksvaid, kondivaid, rattaga soitvaid, koeri jalutavaid inimesi), ja ilmsed shoppamiseelised, mida meie rahvusliku puha tottu kasutada ei saanud (ja no kes oleks osanud arvata, et niiii suures linnas iga pood sel paeval kinni on?), siis ma ei utleks, et Townsville kuidagi agedam oleks.

Kuna linnas oli mingi mitu paeva kestev muusikauritus, siis oli enamik hotelle tais, nii et eriti suurt valikut ei olnud. Valisime siis hotelli Rydges, mis interneti andmetel on lausa 4 tarni hotell. Tulemuseks oli vana ja odava sisustusega ruum, vannituba, kus iga plaat oli katkine ja kraan ning dussiotsik lekkis - ja kokkuvottes oli molemad ruumid usna rapased. Kas seda saab pidada 4 tarni vaariliseks? Hmm...Nojah, Warren sai pahaseks ja laks alla registratuuri asja uurima. Selle peale saime me ruumi asemel korteri, mis oli kull uuem, aga sellegipoolest rapane. Hmm, jah, see kohalike inimeste Townsville'i armastus tundus sel hetkel pisut kummaline.

Hommikusook oli ka usna age. Austraalias mingil pohjusel enamasti hotellitoaga hommikusooki ei kaasne, olenemata sellest, kui kallis on hotell. Nii et me laksime siis mingisse kohalikku kohvikusse, mis tundus hasti populaarne olevat. Aga voimalik, et see oli populaarne ka seetottu, et see oli uks vaheseid avatud soogikohti. Mina tellisin puuviljasalati jogurtiga. Kolab hea ja varske, eks ole? Aga tulemuseks oli puuviljasalat, mille peal oli ainult pisuke tirts jogurtit. Ma peaaegu hakkasin utlema, et kas see vaike kribalas ongi kogu jogurt?

Aga siis ma maitsesin seda jogurtit ja tanasin onne, et nad sellega nii ahned olid. Ma ei tea, kas mina olen imelik voi mis, aga hapude puuviljade peale maitsestamata jogurtit panna on minu meelest overkill. Eriti kuna nad olid leidnud vist kull terve osariigi ainukesed pooltoored ja kehvasti maitsevad puuviljad. No ma ei tea, kas sulle meeldiks puuviljad hapukoorega? Sest tapselt nii see maitsestamata jogurt mekkis. Eh, mitte nii age. Mind Towsville'i vaimustus ei tabanud.

Aga siis hakkasime me Mackay poole tagasi soitma ja tee peale jai Billabong Wildlife Sanctuary. Vahemalt nemad olid nii nutikad, et ainsal paeval, kus inimesed ei kai tool ja on valmis igasuguseid ponevaid kohti kulastama, olid nad endiselt avatud. See koht oli populaarne, ja pohjusega. See koht oli lihtsalt niiiiiii tore! Isegi toit oli parem, kuigi maksis vist vahemalt kaks korda vahem kui see niru kohvikutoit.

Townsville'i kunka otsas poseerimas.



Kangurudega soprust sobitamas.

Loom, keda mina katsuda ei tahtnud, aga Warrenil polnud mustapealise puutoniga lahemalt tutvuse tegemise vastu miskit.

Dingo opossumi jahil.

Krokodillide sootmise show. Huvitav oli see, et kui kroksid parajasti ei liigutanud, siis oli neid monikord usna raske tiigist ules leida. See tahendab, et arvestades minu tahelepanuvoimet pole vist voimatu, et ma vabas looduses mone otsa lihtsalt kogemata koperdan :).

Tosine kilpkonnade paradiis :).



Vasinud kangurud ja koaalad.

Ja moned niisama ilusad vaated.

Kas voi juba nende loomade nagemise (ja monel juhul ka paitamise ja sootmise) voimaluse tottu tasus see reis end ara. Aga jargmine kord votame telgi kaasa, siis ei ole vaja otsida oobimiskohta ega pahandada, et oobimisvoimalused ei vasta kuidagi hinnaklassile.

Elu nagu adrenaliinilaks

Mul on siin viimasel ajal jube adrenaliinirikas elu olnud. Mitte et ma konkreetselt adrenaliinilaksude vastu oleks, aga viis, kuidas need laksud minuni on joudnud ...jah, khmm.

Kolmapaeva ohtul uritas uks auto mind vist kull alla ajada, voi vahemalt surnuks ehmatada. Soitsin rattaga ja hakkasin just peatunud autost mooduma. Need on siin kurikuulsad: kipuvad alati just siis soitma hakkama, kui ma neist moodun. Seetottu lahenesin eriti ettevaatlikult - ega ei tea ju, kas minu esi-ja tagatuled, helkurid, ja helkurvest teevad mind piisavalt nahtavaks voi mitte, tihtipeale ei nahta jalgratturit isegi mitte paevavalguses. Aga seekord ei osutunud mitte peatunud autojuht imelikuks, vaid hoopis see autojuht, kes otsustas sellel hetkel, kui mina autost moodusin, minust mooduda, ja sealjuures eriti larmakalt kiirendada. Huh, see haal, mis sellest autost tuli: kui minu asemel oleks olnud moni inimene, kes ehmatusele rohkem reageerib (mina lihtsalt sain 200 looki sekundis sudamerutmisageduse), siis oleks tulemuseks voinud olla suurem onnetus. Jah, selle idoodist kiirendaja rataste alla poleks ma jaanud, aga jargmise auto alla?


Ah, aga eile oli veel ponevam. Tulin just magamistoast, ja vaatan korraga, et kummaline, tagumise ukse ees on nagu must voo, et peaaegu nagu selline voo, mis minu sportkellaga kaasas kaib. Ja siis kais peast labi mote, et aga kuule, ma kull pesin seda vood, aga seal ukse ees porandal maas see kull vedelema ei peaks. Ja siis korraga ma markasin, et asshaaa, krt, see voo liigub!!! Nojah, siis jooksin ma vist oma elu kiiremad meetrid maja esiuksest valja, tagasi magamistuppa, et haarata telefon, ja siis teatasin ma Warrenile, et aeg on koju tulla, kuna ma nagin, et maja tagumise ukse all olevast praost ronis sisse usna pikk uss. Ussi me enam majast ei leidnud (ei tea, kas selle ule kurvastada - sest nuud ma ei tea, kus see uss on - voi roomustada), aga kindel on see, et viirastust ma ei nainud. Sest see viis, kuidas see voo liikus ...Mmm. Adrenaliinirikas elu, kas pole?

Ahaa, aga mina e-haaletasin! :)

Ma tean, et ma lubasin kohe parast Yasit teada anda, kuidas meil siin lood on, aga millegiparast kadus igasugune soov kirjutada. Mul on nii vist igasuguste suuremate katastoofidega - kuni selle hetkeni, kui torm voi mis iganes meid siin tabab, tundub oluline infot jagada, sealt edasi jaab vaid vaadata kohutavaid kaadreid televiisorist - onneks siiani veel televiisorist.

Ah, ja siis ma lubasin kirjutada nii uleujutustest kui Yasist Nadalisse. Seda ma ka tegin, aga ausalt oeldes ei maleta ma teist teemat, mis mus sellist masendust oleks tekitanud. Ja siis tulid uudised Uus-Meremaa Christchurchi jarjekordsetest maavarinatest...oeh, ilmselgelt on voimalik looduskatastroofidest masendusse sattuda, isegi kui need ei juhtu samas piirkonnas, kus inimene elab. Nii et jaab vaid loota, et selleks aastaks on looduskatastroofide norm meil tais.

~~~~
Aga hoopis teisel teemal jatkates - votsin ukspaev katte ja e-haaletasin. Protsess iseenesest, kui ma lopuks asja kaima sain, oli ulilihtne ja vottis aega u 20 sekundit. Aga koigepealt nagin ma kaks tundi vaeva, et see valimissusteem tunneks ara minu id-kaardi. Ja see ei lugenud, et kogu vajalik tarkvara oli olemas ja toimis. Lopuks uritasin Mozilla asemel Internet Explorerit kasutada, ja voilaa!

Minu haale sai inimene, kellest ma usun, et ta on seda vaart, st ma olen ka pariselus selle inimesega raakinud, ja ta toepoolest meeldis mulle. Partei osas valisin mina sotsiaaldemokraate :) Eelnevalt ma olen kunagi kirjutanud, mis ma arvasin Priit Pulleritsu arvamusest, et Eestist valjaspool elavatele eestlastele ei tohiks anda voimalust haaletada, ja ma ei saanud nuud ju jonni jatta! Ah, tehtud, tehtud, tehtud! :D

~~~
Olen viimasel ajal ujumas kainud. Alguse sai see sellest, et spordiklubi, kus ma aerutamas kain, korraldas sellise poolkohustusliku ujulakulastuse - toestuseks, et inimesed, kes merel aerutamas kaivad, oskavad ka piisavalt ujuda. "Piisavalt" on siinses moistes 400m ujumist ja 10 minutit hulpimist. Ujumine mul probleeme ei tekitanud, kull aga olen ma suhteliselt oskamatu hulpija - st mulle lihtsalt ei meeldi hulpida, kui on voimalik ujuda.

Jargmine paev kulastasin meile lahemat ujulat, mis on u 10 minuti rattasoidu kaugusel. Valiujulad on selles mottes nii ilusad, et kui paike paistab, siis vesi sillerdab nii ilusasti....ja kui vette hupata, siis ei teki sellist jaatumise-eelset krampi, nagu Eestis monikord ujulates tekib. Aga muidugi lisaks ilusale sillerdavale basseinile tahendab paike siin ka seda, et ukskoik kui palju paikesekreemi ma peale maarin (koigepealt ujun paiksekreemis ja siis lahen tegelikult ujuma), polen ma ikkagi ara.

Tana on mul ujumise toestamiseks ette naidata monus ujumismutsi rant otsaesisel - ja see rant ei ole mitte selline ebamaarane, vaid ikka selline konkreetne joon. Monus!:) Nina on ka agedalt pruun. Aga noh, ma veetsin ka basseinis terve tunni (mu age sportkell kannatab vett ju ka) ja ujusin selle jooksul 2 km. Tavaliselt palju ule uhe kilomeetri ei viitsi, aga tana oli minu rajast molemal pool nii palju kummalisi inimesi (nt kaks meest, kes tulid koos ujulasse ja ujusid terve aja uksteise jarel, nii et meetritki ei olnud vahet), et igav ei hakanud.

~~~
Avastasin enda jaoks uue autori - Suzanne Brockmanni. Ometi kord uks autor kelle romaanides pole inimesed ainult ilusad, targad, rikkad ja vapraid, vaid on ikka igasuguseid "inimlikke" inimesi. Muuhulgas on seal kaks tegelast Jules ja Robin, kes on gayd. Enamasti nn "naistekates" sellise seksuaalse eelistusega tegelasi ei ole, aga kuna ma ei ole kunagi eriti suur gayvastane olnud (ei, see ei ole nakkav haigus, ja ei, gayd heteroks umber ei kasvata), muudab see minu meelest autori raamatute seeria veelgi inimlikumaks.

Muuhulgas panid need hasti sumpaatseks kirjutatud tegelased motlema nendele inimestele, kelle puhul mu enda soprus-ja tutvusringkonda silmas pidades moningane kahtlus on tekkinud. Mitte et ma arvaks, et nende seksuaalne eelistus peaks olema koigile teada, kui nad ise sellest raakida ei taha, aga samas ei motet ka teeselda ja uritada olla, kes nad pole...Aga see on ainult minu arvamus, sest minu jaoks on need inimesed ikka need samad sobrad ja tuttavad...

Aga nuud ma lahen loen sama autori Troubleshootersite seeriat edasi. Vaga hea meelelahutus, kuigi ma kujutan ette, mida mu eesti keele opetaja sellise kirjanduse vaartusest arvaks! :)

Avaldatud Nadalises 12.02.2011

Kui veest saab surmav joud

Heli Talinurm

On 29. detsember ja meie vaike reisiseltskond istub Bundabergi hotellis, sest tee pohja poole meie koju Mackaysse on ara loigatud. Ei, maantee iseenesest on alles, aga strateegilistes kohtades on see kaetud veega. Oueenslandi (QLD) osariigi suurimad uleujutused on hoogu sisse saamas.

Hammastaval kombel kuivasid teed paariks paevaks ning meie saime jargmistest linnadest labi ja koju, aga see on ka soit, mis ei lahe kauaks meelest. Parast seda kui hotelli omanik oli saanud teada, et teed on taas labitavad, registreerisime me vist kull valja 10 minutiga. Seal, kus vesi oli veel hiljuti teel olnud, vois naha politsei autosid ja liikluse reguleerijaid ”Soida aeglaselt” (slow) markidega.

Maletan, kuidas soitsime oosel labi Rockhamptoni, mis on Mackayle lahim suur linn louna pool (282 km Mackayst). Tee ise oli veel kuiv, kuid molemal pool vois naha veevalja, mis peegeldas oise linna tulesid. Paar paeva hiljem oli vesi neelanud maantee ning uhendus lounaga oli labi loigatud.

Igavene vihm

Kuigi QLD osariik holmab vaga suure pindala (maismaa pindala 1 730 648 km²), uhendavad pohja ja louna osa vaid kaks peamist maanteed, millest uks asub rannikul ning teine rannikust pisut kaugemal sisemaal. Uueks aastaks olid molemad uhendused labi loigatud, sest sisemaal asuv linn Emerald (Mackayst 285 km laanes) oli samuti vee all.

Seni jaab selgusetuks, miks ei hakatud Brisbane’i laheduses asuva Wivenhoe tehisjarvest (ehitati parast 1974. aasta uleujutusi, et edaspidi osariigi pealinna uleujutamist valtida) vett varakult jao kaupa Brisbane’i jokke laskma. Loomulikult on seejuures mainitud, et suur osa selles, et Wivenhoe tehisjarv joudis jaanuari alguses kriitilise 191protsendilise taituvuseni, on aasta lopus Pohja-QLDs Cairnsi ja Innisfaili vahel maapiiri uletanud 1. kategooria tsuklonil Tashal. Tashast raakides ei mainita niivord kahjustusi, kuivord tugevaid vihmasid, mis ulatusid ka ule Louna-QLD.

Lisaks oli olnud toeliselt vihmane aasta lopp. Ilm hakkas vihmale kiskuma juba oktoobris, kuid novembris ja eriti detsembris nagi paikest jarjest harvemini. Kuigi novembrist aprillini kestab troopilises kliimas (Pohja- QLD) ametlikult vihmahooaeg, ei tahenda see enamasti kuudepikkust vihmasadu.

Austraalia Meteoroloogia Buroo andmetel oli 2010 detsember koige sademeterikkaim detsember kogu QLD ajaloos, samuti oli 2010. aasta kevad QLD sademeterikkaim kevad alates aastast 1900. Austraalia kui mandri jaoks oli 2010. aasta sademete hulgalt kolmas sademeterikkaim aasta uldse.

Tuhanded kodud vee all

Nii voiski vahetult enne Brisbane’i linna uleujutust naha uudistes osariigi peaministrit Anna Bligh’d, kes kinnitas resoluutselt, et vee Wivenhoe tehisjarvest valjalaskmine ei ole enam valiku kusimus, see lihtsalt tuleb ara teha.

Brisbane’i jogi joudis oma korgtasemele – 4.46 meetrit joe normaaltasemest korgemale – 13 jaanuaril. Kuigi veetase ei tousnud ennustatud tasemele, jai vee alla ule 20 000 kodu. Uleujutatud ariregioonist raakides naidati uudistes muuhulgas Bribane’i puu- ja juurvilja hulgimuugiturgu. Parast uleujutust oli vaatepilt jargmine: laadungite kaupa sogases joevees hulpiv brokkoli, puruks kukkunud ja alles terved arbuusid, vee alla jaanud kaubaautod jne.

Et joe taseme tous oli ette teada, lulitati elekter mitmetes linnaosades juba varakult valja. See tahendas, et isegi kui inimesed otsustasid korgemal asuvatesse majadesse jaada, mitte evakueeruda, pidid nad ood veetma pimedas, ainsaks voimalikuks informatsiooniallikaks patareidel tootavad raadiod.

Brisbane’ist 30 km laane poole (ulesvoolu) jaavas Ipswichis tousis jogi koguni 19.4 meetrit normaaltasemest korgemale ning vee alla jai ule 3000 maja. Kokku mojutasid uleujutused vahemalt 70 asulat ja sadu tuhandeid inimesi. Lisaks Brisbane’ile, Ipswichile, Rockhamptonile, Emeraldile ja Bundabergile jaid vee alla naiteks Gympie ja Maryborough, Dalby, Theodore, Condamine, Chinchilla, Toowoomba jne. Mitmes linnas tousis veetase korduvalt, just siis, kui elanikud olid esimese uleujutuse sopa majadest valja pesnud.

Inimestele, kelle kodu sai veekahjustusi, tahendas see lisaks suuremale koristustoole konet kindlustusfirmale, et esitada avaldus havinud vara asendamiseks. Kui mone firma puhul kattis kindlustuspoliis erinevat tuupi uleujutuse kahjud (nt Suncorp), siis usna kiiresti sai selgeks, et osa kindlustusfirmasid olid pakkunud poliise, mis kindlustasid vaid teatud tuupi uleujutuse puhul. Ning loomulikult on see just see ”teist tuupi” uleujutus, aga mitte ”seda tuupi” uleujutus, mis nuud paevakorral on. Ning kujutada ette, mida teevad need inimesed, kellel ei olnud kindlustust, aga kelle kogu maine vara jai vee alla…

Oudusunenao stsenaarium

Aga ukskoik kui kohutav on nende inimeste olukord, kelle majas asuvad asjad ja monel puhul ka maja ise kuulub mahakandmisele, on enamik uleujutustest mojutatud inimesed elus. Ilma kahtlusteta sai koige oudsema hoobi Toowoomba linn ning sealt allavoolu jaavad vaiksed asulad, kui seda linna tabas 10. jaanuaril akkuleujutus.

Uleujutusele eelneval kolmel nadalal oli piirkonnas sadanud peaaegu iga paev ja enne uleujutuse paeva tuli maha veel 160 mm sademeid. Toowoomba linn asub maenolval ning linnasuda paikneb vaikses orus, kus Ida ja Laane oja suubuvad Gowrie ojaks. Et pinnas oli juba eelnevast sajust marg, murdis magedest alla tulev vesi ule ojade kallaste ja tormas labi linnasudame.

See oli uleujutuste osa, mida keegi tapselt ette ennustada ei osanud. Seetottu tabas tulvavesi inimesi keset koige tavalisemat toopaeva elavas linnasudames. Aina uuesti naidati uudistes kaadreid puude, liiklusmarkide ja autokatuste kulge klammerduvatest inimestest. Korduvalt tuli uudistest kaader valgest maasturist, mis hulpis keset mootmatut vetevalja. Kui alguses istus terve perekond autos sees, siis hiljem oli naha kaadrit mehest, naisest ja lapsest auto katusel. Laps ja naine paasesid uleujutusest eluga, mees mitte. Helikopter saadeti paastma majade katustele klammerdunud inimesi, kuid selleks hetkeks oli osa inimesi juba vee joule alla vandunud.

Vikipeedia andmetel (24. jaanuari seisuga) kaotas uleujutustes elu 35 inimest: 21 neist olid Toowoomba linna ja laheduses asuva Lockyeri oru inimesed, 9 inimest on seni kadunud. Toenaoliselt pole siiani koikide tulvavetes elu kaotanud inimeste sailmeid leitud.

Me oleme queenslandlased

Kuigi juba praegu arvestatakse Austraalia ajaloo suurimate uleujutuste kahju suuruseks miljardid dollarid, ei ole takistanud kahju suurus inimesi abivajajatele abikatt ulatamast. Me ei tea, milline oleks eestlaste reaktsioon, kui selline looduslik katastroof tabaks Eestit, aga siin on olnud naha, kuidas inimesed ei motle vaid iseendale, pigem unustatakse monikord abi pakkudes iseenda maja ja vara eest hoolt kanda.

Loomulikult on siingi inimesi, kes keset koige suuremaid uleujutusi uritasid maha jaetud majadest koike vaartuslikku varastada, aga tuhandetes rohkem on neid, kes ulatasid abikae. Ule 55 000 inimese registreeris end Brisbane’i koristamisaktsioonidele, lisaks abistas veel tuhandeid, kes end ei registreerinud.

Voi nagu utles osariigi peaminister Anna Bligh olukorras, kus kolmveerand osariigist oli kuulutatud katastroofi piirkonnaks: ”Olukorras, kus me nutame selle parast, mis me oleme kaotanud, ja me kurvastame oma perekonna ja soprade parast, ja astume vastu valjakutsele, mis on meie ees, ma tahan teile meenutada, kes me oleme. Me oleme queenslandlased. Me oleme see toug pohja pool osariigi piiri, kes kasvab sitkeks, me oleme need, kes pikali looduna ei anna alla, vaid tousevad pusti ja lahevad edasi.”

Ehk oli just sellist meenutust vaja olukorras, kus suur osa osariigi pollumajanduse saagist oli vee all, soekaevandused uppusid ning ees oli ootamas uus oht – tsuklon Yasi. Nuud jaab vaid oodata ja vaadata, kas loodus aitab ulesehitamise protsessile kaasa voi saadab uue valjakutse.

~~~

PS! Hiljem levisid uleujutused ka QLD osariigist louna poole jaavasse New South Walesi, ja endiselt uputab New South Walesist louna poole jaavas Victoria osariigis.

Avaldatud Nadalises 5.02.2011

Troopiline tsuklon Yasi demonstreeris looduse metsikut joudu

Heli Talinurm

Mida arvata sellest, kui uudistes naidatakse ilmaennustust ning seejuures mainitakse, et laheneva troopilise tsukloniga voivad kaasneda tuulepuhangud kiirusega kuni 300 km/h, laiaulatuslikud purustused, ulitugev vihm ja uleujutus?

Olles harjunud Eesti kliimaga tahaksin sellise ilmateate kanda lennuka fantaasia maailma, aga Austraalias Queenslandi (QLD) osariigis toestas loodus taas, et tema jou vastu pole keegi kaitstud.

Kui eelmine aasta loppes ja uus algas Austraalia ajaloo suurimate uleujutustega, siis jaanuari viimastel paevadel joudis QLDi osariigi pohjaossa troopiline tsuklon Anthony. Et tegemist oli vaid 2. kategooria tormiga, votsid kohalikud elanikud seda kui eelmangu ennustatavale hiigelsuurele tormile, mis sel hetkel asus veel madalrohkkonnana ookeani kohal.

Kuigi Anthony uletas mandri piiri minu elukohast Mackayst u 200 km pohjapoole jaavas Bowenis, oli ilm meil vaid tavalisest tuulisem. Maja ootsus meeldivalt, aga olles korra juba ule elanud 3. kategooria tsukloni Ului (2010 marts), mis uletas mandri piiri Mackay lahedal, polnud ootsuvas vanas majas ja varisevates akendes midagi markimisvaarset.

Hoomamatult suur ja voimas

Lahenevast madalrohkkonnast, millest lopuks sai 5. kategooria tsuklon (korgeim kat) oodati aga midagi hoomamatult suurt ja voimast. Kui alguses ennustas Austraalia Meteroloogia Buroo, et torm jouab maale Cairnsi juures, siis viimasel paeval liikus Yasi lounasse ning joudis neljapaeva hommikul maale osariigi pohjaosa suurimate linnade Cairnsi ja Townsville’i vahepeal.

Kui ehk millegi muu osas pole kohalikel elanikel hetkel suurt roomu tunda, siis see, et torm tuli maale seal, kus seda ennustati, on kindlasti arvestatav plusspunkt. Nii jaid Yasi koige purustavama jou alast valja tihedaimalt asustatud piirkonnad.

Lisaks olid tormi tsentrist korvale jaavad osad (sealhulgas Mackay) tormi mandrile joudmise ohtul ohutsoonist juba valja arvatud ning sellele vastavalt polnud kedagi evakueeritud ega muid vaga arvestatavaid ettevalmistusi tehtud. Seega ei ole voimalik ette kujutada, millised oleks kahjustused ja hukkunute arv olnud siis, kui tsuklon oleks jarsku ennustatud trajektoorilt korvale pooranud.

Aga Yasi oli ”viisakas” ja ”etteaimatav” ning ei pannud ennustajaid pettuma: sellest sai suurim tsuklon, mis kunagi QLD rannikut uletanud. Tormi labimoot oli ule 500 km ning tuulepuhangute kiiruseks tormi ”silmas” moodeti erinevatel andmetel 285- 295 km/h. Liikunud mitusada kilomeetrit sisemaale oli Yasi ikka veel tsuklon, kuigi tavaliselt saab tsuklonist madalrohkkond kohe parast mandri piiri uletamist.

Kallihinnaline torm

Yasi uletas mandri piiri keskoo paiku Mission Beachil, mis on kuurortlinn. Tana naidati uudistes, kuidas ulivoimas tuul ja tavalisest tousust mitmeid meetreid korgem tous oli luksuslaevad uhte hunnikuse ajanud, justkui oleks tegemist manguasjadega, mitte miljoneid dollareid maksvate veesoidukitega.

Uudiseid taitsid kaadrid kodudest, millest pole alles midagi peale tuvastamatu (prahi)hunniku, monikord pole enam sedagi. Koige suuremad kahjustused toi tsuklon lisaks Mission Beachile Tullysse, Cardwelli ja Innisfaili ning umbritsevatesse vaiksematesse asulatesse.

Et Tullys kasvas 75-85 protsenti Austraalia banaanidest, eeldatakse, et seda puuvilja saab edaspidi osta mitmeid kordi kallima hinna eest. Samuti puhiti maapealt piirkonnas kasvanud suhkruroog, mis tahendab, et suhkru hind touseb mitmekordseks. Praeguste ennustuste kohaselt voib ainult pollumajanduse kahju moota suurusjargus miljard Austraalia dollarit.

2006. aasta kordus

Innisfailis motleb ilmselt osa inimesi pikemalt selle ule, kas troopiline kliima on vaart purustusi, mis havitavad kogu too ja vaeva nii sageli. 2006. aasta tsuklon Larry havitas selle linna peaaegu tundmatuseni. See tahendab, et nuudsele tormile laks linnake vastu oluliselt tugevama konstruktsiooniga majadega, kuid see ei tahenda, et purustused oleks vaikesed.

Cardwellist polnud veel reede keskpaeval kuigi palju uudiseid, sest enamik sellest linnast evakueeriti enne tormi ning linnakesse tagasi saamine vottis teele langenud puude ja muu risu eemaldamise tottu aega. Ohtul naidati esmaseid kaadreid kohutavatest purustustest.

Esialgseid kokkuvotteid tehes raagitakse juba praegu sadadest taielikult purustatud majadest, veel tanagi (st reedel) on elektrita ule 150 000 majapidamise. Esimesel paeval parast tormi ulatus see arv ule 180 000. Abivagedest raakides mainitakse alaliselt Towsnville’is asuva sojavae korpuse 4000 tootajat, piirkonda on saadetud 500 paastetootajat ja 150 politseinikku lisaks tavaparastele joududele.

Kumned tuhanded inimesed, kes Cairnsis, Townsville’is ja teistes asulates evakueerimiskeskustes oudse oo veetsid, on koju naasmas ning esialgu on teade vaid uhest hukkunust – noorest mehest, kes kasutas elektrigeneraatorit suletud ruumis ja suri oletatavalt generaatorist valjunud susihappegaasi murgistuse katte. Hetke andmete pohjal on kadunud 1-2 inimest.

Nuud jaab veel oodata kuni tormi poolt sisemaale surutud merevesi taandub ja ulitugev vihm lakkab. Siis voib jalle otsast peale ehitama hakata. Ilmselt on just see aastaringse ilusa ilma hind.