Mul on siin viimasel ajal jube adrenaliinirikas elu olnud. Mitte et ma konkreetselt adrenaliinilaksude vastu oleks, aga viis, kuidas need laksud minuni on joudnud ...jah, khmm.
Kolmapaeva ohtul uritas uks auto mind vist kull alla ajada, voi vahemalt surnuks ehmatada. Soitsin rattaga ja hakkasin just peatunud autost mooduma. Need on siin kurikuulsad: kipuvad alati just siis soitma hakkama, kui ma neist moodun. Seetottu lahenesin eriti ettevaatlikult - ega ei tea ju, kas minu esi-ja tagatuled, helkurid, ja helkurvest teevad mind piisavalt nahtavaks voi mitte, tihtipeale ei nahta jalgratturit isegi mitte paevavalguses. Aga seekord ei osutunud mitte peatunud autojuht imelikuks, vaid hoopis see autojuht, kes otsustas sellel hetkel, kui mina autost moodusin, minust mooduda, ja sealjuures eriti larmakalt kiirendada. Huh, see haal, mis sellest autost tuli: kui minu asemel oleks olnud moni inimene, kes ehmatusele rohkem reageerib (mina lihtsalt sain 200 looki sekundis sudamerutmisageduse), siis oleks tulemuseks voinud olla suurem onnetus. Jah, selle idoodist kiirendaja rataste alla poleks ma jaanud, aga jargmise auto alla?
Ah, aga eile oli veel ponevam. Tulin just magamistoast, ja vaatan korraga, et kummaline, tagumise ukse ees on nagu must voo, et peaaegu nagu selline voo, mis minu sportkellaga kaasas kaib. Ja siis kais peast labi mote, et aga kuule, ma kull pesin seda vood, aga seal ukse ees porandal maas see kull vedelema ei peaks. Ja siis korraga ma markasin, et asshaaa, krt, see voo liigub!!! Nojah, siis jooksin ma vist oma elu kiiremad meetrid maja esiuksest valja, tagasi magamistuppa, et haarata telefon, ja siis teatasin ma Warrenile, et aeg on koju tulla, kuna ma nagin, et maja tagumise ukse all olevast praost ronis sisse usna pikk uss. Ussi me enam majast ei leidnud (ei tea, kas selle ule kurvastada - sest nuud ma ei tea, kus see uss on - voi roomustada), aga kindel on see, et viirastust ma ei nainud. Sest see viis, kuidas see voo liikus ...Mmm. Adrenaliinirikas elu, kas pole?
Kolmapaeva ohtul uritas uks auto mind vist kull alla ajada, voi vahemalt surnuks ehmatada. Soitsin rattaga ja hakkasin just peatunud autost mooduma. Need on siin kurikuulsad: kipuvad alati just siis soitma hakkama, kui ma neist moodun. Seetottu lahenesin eriti ettevaatlikult - ega ei tea ju, kas minu esi-ja tagatuled, helkurid, ja helkurvest teevad mind piisavalt nahtavaks voi mitte, tihtipeale ei nahta jalgratturit isegi mitte paevavalguses. Aga seekord ei osutunud mitte peatunud autojuht imelikuks, vaid hoopis see autojuht, kes otsustas sellel hetkel, kui mina autost moodusin, minust mooduda, ja sealjuures eriti larmakalt kiirendada. Huh, see haal, mis sellest autost tuli: kui minu asemel oleks olnud moni inimene, kes ehmatusele rohkem reageerib (mina lihtsalt sain 200 looki sekundis sudamerutmisageduse), siis oleks tulemuseks voinud olla suurem onnetus. Jah, selle idoodist kiirendaja rataste alla poleks ma jaanud, aga jargmise auto alla?
Ah, aga eile oli veel ponevam. Tulin just magamistoast, ja vaatan korraga, et kummaline, tagumise ukse ees on nagu must voo, et peaaegu nagu selline voo, mis minu sportkellaga kaasas kaib. Ja siis kais peast labi mote, et aga kuule, ma kull pesin seda vood, aga seal ukse ees porandal maas see kull vedelema ei peaks. Ja siis korraga ma markasin, et asshaaa, krt, see voo liigub!!! Nojah, siis jooksin ma vist oma elu kiiremad meetrid maja esiuksest valja, tagasi magamistuppa, et haarata telefon, ja siis teatasin ma Warrenile, et aeg on koju tulla, kuna ma nagin, et maja tagumise ukse all olevast praost ronis sisse usna pikk uss. Ussi me enam majast ei leidnud (ei tea, kas selle ule kurvastada - sest nuud ma ei tea, kus see uss on - voi roomustada), aga kindel on see, et viirastust ma ei nainud. Sest see viis, kuidas see voo liikus ...Mmm. Adrenaliinirikas elu, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar