Ussilugu II

Maletatavasti nagin ma natuke aega tagasi majas ussi, aga kuna me seda ules ei leidnud (parast tosiseid otsinguid), siis jai ule vaid eeldada, et uss laks ukse alt valja tagasi. Ega ma ju nagingi teda ju vaid ukse juures, nii et meie (positiivselt) eeldasime, et uss lahkus loodusesse.

Kummaline oli muidugi see, et kass kippus uhe koogikapi juures istumas kaima. Istus ja vahtis seal ja monikord rundas kapi alumises aares olevat auku. See on nii vana maja, neid auke on siin palju, nii et uks ees voi taga...aga kuna see auk tekitas mul selliseid kahtlasi tundeid, siis panime sinna tropi taskuratikuid. Meie triigri-lovi ristand Sups muidugi kippus neid ka rundama...

Aga eile sai toestust see fakt, et kiisu oli meist targem - voi noh, niivord-kuivord. Sups tuli just ouest tuppa ja mina keetsin endale putru, kui vaatan, et kass jalle selle augu juures...ja august paistab valja pikk must vaanlev saba! :) Ja kass muidugi susib kapaga ja minul puder korbeb pohja, sest ei tea ju, kas on motekas enam pliidile laheneda. Pliit on sellele augule lahedal kah.

Aga siis sai selgeks, et kuigi meie tiigrilovi suskis aina kapaga, ei ilmunud august tervet ussi. Pigem korjati saba auku tagasi. Mina helistasin Warrenile, kes kinnitas, et jajah, sellel ajal (talv meil siin ju) ussid magavad, lisaks oli ta paar paeva varem sellesse auku parast taskuratikute ara korjamist (sest kaua sa paberit rundavat ja hakkivat kassi ikka talud) monusalt murki lasknud. Nii et see uss olevat igal juhul uimane.

Nii ma siis ootasin, kuni Warren saabus koju, ja kohe parast seda tuli ka ussipuudja, vanem daam. Parast pikemat susimist sai selgeks, et see uss oli uritanud mingi hetk (ilmselt juba nadal voi paar varem?) labi porandalaua oue paaseda, aga pragu, kust ta end labi oli uritanud pressida, oli liiga vaike. Nii et ta oli seal kinni, ja ei saanud parima abi korralgi (koigepealt sikutas ussinaine majas sees sabapidi ja hiljem maja alt peast tirida, lisaks tegime suurt larmi, et teda liigutama saada, ja abiks oli ka oliivioli :D) end sellest august labi tirida. Nii siis havitas Warren meie koogikapi alumise pohja ja uss, kellel olid kahjuks usna tosised vigastused, paasteti lahti. Ussinaine vottis kohaliku kaasuurniku kaasa ja lubas teada anda, kui puu-uss eluga paaseb. Suure toenaosusega osutus voitlus meie maja porandalaudadega talle saatuslikuks.



Puu-ussid uldiselt murgised ei ole, kuigi ma kujutan ette, et igasugune ussiga vastasseis on usna ebameeldiv. Mao daam lisas ka, et eriti puu-ussi kohta oli see tegelane paris suur - Warreni arvates oli see uss vahemalt ule meetri pikk. Panen moned pildid ka, eks siis igauks saab ise arvata, mis ma esimest korda sellist tegelast majas kohates tundsin.


Teistkordne kohtumine polnud enam nii shokeeriv, kuigi jah, ma olin ju ussi sabast vaid paarikumne sentimeetri kaugusel. Lisaks vahendas tema sellist oudset aurat teadmine, et tegemist ei ole murgise ussiga, vaid onnetu loomaga, kes oli lihtsalt valesse kohta sattunud. Ma loodan, et see puu-uss paaseb eluga, aga loomulikult ei tahenda see, et ma sooviks oma kodu jargmiste vaanlevate tegelastega jagada. Mkmm, katuseluugist piiluvast opossumist on meile kull.

Purjetama :)

Merlel oli plaan katsetada sotsiaalset purjetamist (social sailing), mis meil siin aeg-ajalt Mackay sadamas toimub, aga viimasel hetkel ta siiski tulla ei saanud. Kuna hammastav kombel laks just sobival hetkel sinna buss (Austraalias, ja eriti Mackays on kohalik transport ju nagu naljanumber), siis ma otsustasin, et ma lahen vaatan ise asja ule. Joudsin kohale, leidsin isegi oiged inimesed ules, ja purjetama me laksimegi.

Huvital kombel oli seda natuke iiveldama ajavat ootsumist tunda rohkem siis, kui paat liikus hasti aeglaselt, aga onneks ei lainud asi nii hulluks, et oleks tahtnud hakata "kalasid sootma" khmm, ehk siis oksendama. Vaade oli paadist muidugi jube ilus. Me oleme ka paar korda Mackay sadama tammilt kala puudnud, aga paadis olles on vaade ikka hoopis teine. Vesi oli nii ilusat varvi, ilm just meeldivalt soe - mitte jube palav, ega ka padukat kallav ja kulm nagu eile aerutades. Vaga tore oli!

Humoorikas oli see, et kui ma helistasin ja uurisin, et kas on jube jama, kui ma jouan natuke parast 10 hommikul (nt kui buss hilineb), ja utlesin siis oma nime, siis utles naine mulle telefonis, et ahaa, sinu nimi on ka Heli. Tema tuttava abikaasa nimi olevat ka Heli, ja see Heli on parit Soomest. No muidugi, sel juhul on selline kokkusattumus ju taiesti voimalik! :) Aga hammastav oli kuulda, et keegi suutis mu nime oelda kohe esimesel korral ning oli seda nime lausa enne kuulnud! :):) Positiivses mottes taiesti shokeeriv, ma utleks!

Veri ja haavatud

Viimasel ajal olen ma kahtlaselt palju komplimente saanud. Koige humoorikamad (ullatavamad?) nendest naiteks vaide, et mul on kena keha (naine meie aerutamise grupist) ja et mul on ilusad jalad (spordipoe muuja). Jalad?? Minu meelest on mul alati talunaise jalad olnud ja see arvamus ei muutu, kuigi muidugi lahevad ka jalad trenni tehes pisut kenamaks.

Eh, jah, kuigi kui see muuja oleks need konkreetsed liibukad jalga tommanud, oleksid tema jalad ka kenad, sest tegemist oli spordipukstega, mille eesmark on vereringlust parandada (ja takistada piimhappe ladestumist lihastesse), st tegemist on monusalt kokkusuruvate pukstega. Nagu nimi ka utleb - compression tights.

Ma ausalt oeldes ei arva, et aeg oleks mind kohutavalt palju kaunimaks teinud, aga varske ohk, trenn ja tervislik doos paikest ei moju ilmselt kellelegi halvasti. Vastukaaluks panen siia moned pildid, mis ei ole nii ilusad. Rohutan, et veri, mida piltide pealt naha saab, on VOLTS. Tegemist oli oppuse/voistlusega, millest ma autoonnetuse ohvrina osa votsin.

Hakkasin martsi lopus kaima SESi kokkusaamistel. SES tahendab pikemalt lahti seletades State Emergencey Services ehk siis tolgituna osariigi hadaabi teenistust. Tegemist on vabatahtlike organisatsiooniga, mis on osariigi poolt finantseeritud.

Need on need inimesed, kes suuremate tormide, uleujutuste, uhesonaga koikvoimalike looduslike (aga ka inimeste poolt tekitatud) katastroofide korral appi lahevad. Nt Yasi puhul kaisid nad Townsville'is maha langenud puid eemaldamas ja katuseid kilega katmas, Rockhamptoni uleujutuse korral aitasid nad kodusid sopast ja mudast puhastada jne. Aga monikord otsivad nad ka naiteks rahvusparki ara eksinud ja merel kaduma jaanud inimesi jne. Ja monikord otsitakse ka surnukehasid. Abi osutatakse suuremate sundmuste liikluskorralduse ja turvalisuse organiseerimisega jne.

Laupaevane sundmus oli osariigi paastjate voistlus, kust, kui ma ei eksi, kaks voistkonda riiklikule voistlusele edasi paasesid. Minu ja veel kolme tudruku (valiti muuseas koik enam-vahem uhe pikad ja suured inimesed - st tegelikult vaiksemad) roll oli ilmuda hommikul meigikunstnikke tuppa ja siis vastavalt stsenaariumile tekitati meile kas haavad voi luumurrud. Enne voistluse algust selgitas veel peameedik, kus me pidime lamame ja milliseid valusid paastjatele kurtma (mina ja teine tudruk olime teadvusel, teised kaks, kellel olid suuremad vigastused, paasesid raakimisest ja pidid ainult oigama).


Iseensest oli tegemist hasti huvitava kogemusega: st et kuigi koigi paastjate soov abi osutada oli nahtav ja koik meeskonnad selgitasid minule kui (kaas)haavatule (monel juhul oli autos ka vaga raskelt haavatud mannekeen voi oli mannekeen lausa hinge heitnud), miks nad midagi teevad, mis on iga tegevuse eemark, oli tegevuse kvaliteet ikka maaratult erinev.

Kui esimese voistkonna puhul olid tegevused mulle arusaadavad (ja laksid kokku ka minu tiiratud teadmistega esmaabist), siis kolmanda voistkonna esmaabi vois teoorias kull oige olla, aga see viis, kuidas nad seda rakendasid, jattis kull vaga soovida. Kui ma oleks toepoolest olnud kannatanu, kellel on selja voi kaela vigastus, siis nende kaelatoe paigaldamine oleks kindlasti mu vigastust vaid suvendanud. Ja pool mu juustest jai vist ka kaelatoe kropsude saagiks.

Hammastav oli naha, kuivord arevusse lahevad meedikud ja paastjad, kuigi tegemist oli ju vaid oppusega. Ja mone inimese puhul tekkis ka mote, kas see inimene on ikka oiges kohas, sest olgem ausad, kui inimene laheb ikka vaga narvi, siis on loogiline ja rahulik motlemine ning tegutsemine tosiselt raskendatud. Kuigi jah, ilmselt tegi nii mondagi arevaks ka ajalimiit, mis minu kolme onnetuse puhul (metallpost labi auto ja kaks kummuli keeranud autot) oli 25 minutit. Esimese, vaieldamatult koige meeldivama paastmisoperatsiooni puhul, jai paastjatel napilt ajast puudu, kahe teise puhul saadi mind enne kella kukkumist autost valja.


Lisaks andis kannatanuks olemine arusaamise, kui raske on paastjatel mahtuda autosse, sest tegemist on lihtsalt nii piiratud ruumiga. See tahendas, et isegi minusuguse vaiksema inimese valjasaamine oli omaette ettevotmine. Kokkuvottes vaga ponev kogemus, mis tuleb kindlasti kasuks, juhuks kui mina satun olema paastja rollis.

Nii agedad loomad

Kaisime eelmine nadalavahetus Townsville'is, mis asub siit u 400 km kaugusel pohjas. Mackays elades on tavaline kuulata seda juttu, et Townsville'is on koik parem: et ikkagi oluliselt suurem linn, Pohja-QLD keskus jne. Kui valja arvata age kivirahn keset linna (tosine spordikeskus, hulgi jooksvaid, kondivaid, rattaga soitvaid, koeri jalutavaid inimesi), ja ilmsed shoppamiseelised, mida meie rahvusliku puha tottu kasutada ei saanud (ja no kes oleks osanud arvata, et niiii suures linnas iga pood sel paeval kinni on?), siis ma ei utleks, et Townsville kuidagi agedam oleks.

Kuna linnas oli mingi mitu paeva kestev muusikauritus, siis oli enamik hotelle tais, nii et eriti suurt valikut ei olnud. Valisime siis hotelli Rydges, mis interneti andmetel on lausa 4 tarni hotell. Tulemuseks oli vana ja odava sisustusega ruum, vannituba, kus iga plaat oli katkine ja kraan ning dussiotsik lekkis - ja kokkuvottes oli molemad ruumid usna rapased. Kas seda saab pidada 4 tarni vaariliseks? Hmm...Nojah, Warren sai pahaseks ja laks alla registratuuri asja uurima. Selle peale saime me ruumi asemel korteri, mis oli kull uuem, aga sellegipoolest rapane. Hmm, jah, see kohalike inimeste Townsville'i armastus tundus sel hetkel pisut kummaline.

Hommikusook oli ka usna age. Austraalias mingil pohjusel enamasti hotellitoaga hommikusooki ei kaasne, olenemata sellest, kui kallis on hotell. Nii et me laksime siis mingisse kohalikku kohvikusse, mis tundus hasti populaarne olevat. Aga voimalik, et see oli populaarne ka seetottu, et see oli uks vaheseid avatud soogikohti. Mina tellisin puuviljasalati jogurtiga. Kolab hea ja varske, eks ole? Aga tulemuseks oli puuviljasalat, mille peal oli ainult pisuke tirts jogurtit. Ma peaaegu hakkasin utlema, et kas see vaike kribalas ongi kogu jogurt?

Aga siis ma maitsesin seda jogurtit ja tanasin onne, et nad sellega nii ahned olid. Ma ei tea, kas mina olen imelik voi mis, aga hapude puuviljade peale maitsestamata jogurtit panna on minu meelest overkill. Eriti kuna nad olid leidnud vist kull terve osariigi ainukesed pooltoored ja kehvasti maitsevad puuviljad. No ma ei tea, kas sulle meeldiks puuviljad hapukoorega? Sest tapselt nii see maitsestamata jogurt mekkis. Eh, mitte nii age. Mind Towsville'i vaimustus ei tabanud.

Aga siis hakkasime me Mackay poole tagasi soitma ja tee peale jai Billabong Wildlife Sanctuary. Vahemalt nemad olid nii nutikad, et ainsal paeval, kus inimesed ei kai tool ja on valmis igasuguseid ponevaid kohti kulastama, olid nad endiselt avatud. See koht oli populaarne, ja pohjusega. See koht oli lihtsalt niiiiiii tore! Isegi toit oli parem, kuigi maksis vist vahemalt kaks korda vahem kui see niru kohvikutoit.

Townsville'i kunka otsas poseerimas.



Kangurudega soprust sobitamas.

Loom, keda mina katsuda ei tahtnud, aga Warrenil polnud mustapealise puutoniga lahemalt tutvuse tegemise vastu miskit.

Dingo opossumi jahil.

Krokodillide sootmise show. Huvitav oli see, et kui kroksid parajasti ei liigutanud, siis oli neid monikord usna raske tiigist ules leida. See tahendab, et arvestades minu tahelepanuvoimet pole vist voimatu, et ma vabas looduses mone otsa lihtsalt kogemata koperdan :).

Tosine kilpkonnade paradiis :).



Vasinud kangurud ja koaalad.

Ja moned niisama ilusad vaated.

Kas voi juba nende loomade nagemise (ja monel juhul ka paitamise ja sootmise) voimaluse tottu tasus see reis end ara. Aga jargmine kord votame telgi kaasa, siis ei ole vaja otsida oobimiskohta ega pahandada, et oobimisvoimalused ei vasta kuidagi hinnaklassile.