Maletatavasti nagin ma natuke aega tagasi majas ussi, aga kuna me seda ules ei leidnud (parast tosiseid otsinguid), siis jai ule vaid eeldada, et uss laks ukse alt valja tagasi. Ega ma ju nagingi teda ju vaid ukse juures, nii et meie (positiivselt) eeldasime, et uss lahkus loodusesse.
Kummaline oli muidugi see, et kass kippus uhe koogikapi juures istumas kaima. Istus ja vahtis seal ja monikord rundas kapi alumises aares olevat auku. See on nii vana maja, neid auke on siin palju, nii et uks ees voi taga...aga kuna see auk tekitas mul selliseid kahtlasi tundeid, siis panime sinna tropi taskuratikuid. Meie triigri-lovi ristand Sups muidugi kippus neid ka rundama...
Aga eile sai toestust see fakt, et kiisu oli meist targem - voi noh, niivord-kuivord. Sups tuli just ouest tuppa ja mina keetsin endale putru, kui vaatan, et kass jalle selle augu juures...ja august paistab valja pikk must vaanlev saba! :) Ja kass muidugi susib kapaga ja minul puder korbeb pohja, sest ei tea ju, kas on motekas enam pliidile laheneda. Pliit on sellele augule lahedal kah.
Aga siis sai selgeks, et kuigi meie tiigrilovi suskis aina kapaga, ei ilmunud august tervet ussi. Pigem korjati saba auku tagasi. Mina helistasin Warrenile, kes kinnitas, et jajah, sellel ajal (talv meil siin ju) ussid magavad, lisaks oli ta paar paeva varem sellesse auku parast taskuratikute ara korjamist (sest kaua sa paberit rundavat ja hakkivat kassi ikka talud) monusalt murki lasknud. Nii et see uss olevat igal juhul uimane.
Nii ma siis ootasin, kuni Warren saabus koju, ja kohe parast seda tuli ka ussipuudja, vanem daam. Parast pikemat susimist sai selgeks, et see uss oli uritanud mingi hetk (ilmselt juba nadal voi paar varem?) labi porandalaua oue paaseda, aga pragu, kust ta end labi oli uritanud pressida, oli liiga vaike. Nii et ta oli seal kinni, ja ei saanud parima abi korralgi (koigepealt sikutas ussinaine majas sees sabapidi ja hiljem maja alt peast tirida, lisaks tegime suurt larmi, et teda liigutama saada, ja abiks oli ka oliivioli :D) end sellest august labi tirida. Nii siis havitas Warren meie koogikapi alumise pohja ja uss, kellel olid kahjuks usna tosised vigastused, paasteti lahti. Ussinaine vottis kohaliku kaasuurniku kaasa ja lubas teada anda, kui puu-uss eluga paaseb. Suure toenaosusega osutus voitlus meie maja porandalaudadega talle saatuslikuks.
Puu-ussid uldiselt murgised ei ole, kuigi ma kujutan ette, et igasugune ussiga vastasseis on usna ebameeldiv. Mao daam lisas ka, et eriti puu-ussi kohta oli see tegelane paris suur - Warreni arvates oli see uss vahemalt ule meetri pikk. Panen moned pildid ka, eks siis igauks saab ise arvata, mis ma esimest korda sellist tegelast majas kohates tundsin.
Teistkordne kohtumine polnud enam nii shokeeriv, kuigi jah, ma olin ju ussi sabast vaid paarikumne sentimeetri kaugusel. Lisaks vahendas tema sellist oudset aurat teadmine, et tegemist ei ole murgise ussiga, vaid onnetu loomaga, kes oli lihtsalt valesse kohta sattunud. Ma loodan, et see puu-uss paaseb eluga, aga loomulikult ei tahenda see, et ma sooviks oma kodu jargmiste vaanlevate tegelastega jagada. Mkmm, katuseluugist piiluvast opossumist on meile kull.
Kummaline oli muidugi see, et kass kippus uhe koogikapi juures istumas kaima. Istus ja vahtis seal ja monikord rundas kapi alumises aares olevat auku. See on nii vana maja, neid auke on siin palju, nii et uks ees voi taga...aga kuna see auk tekitas mul selliseid kahtlasi tundeid, siis panime sinna tropi taskuratikuid. Meie triigri-lovi ristand Sups muidugi kippus neid ka rundama...
Aga eile sai toestust see fakt, et kiisu oli meist targem - voi noh, niivord-kuivord. Sups tuli just ouest tuppa ja mina keetsin endale putru, kui vaatan, et kass jalle selle augu juures...ja august paistab valja pikk must vaanlev saba! :) Ja kass muidugi susib kapaga ja minul puder korbeb pohja, sest ei tea ju, kas on motekas enam pliidile laheneda. Pliit on sellele augule lahedal kah.
Aga siis sai selgeks, et kuigi meie tiigrilovi suskis aina kapaga, ei ilmunud august tervet ussi. Pigem korjati saba auku tagasi. Mina helistasin Warrenile, kes kinnitas, et jajah, sellel ajal (talv meil siin ju) ussid magavad, lisaks oli ta paar paeva varem sellesse auku parast taskuratikute ara korjamist (sest kaua sa paberit rundavat ja hakkivat kassi ikka talud) monusalt murki lasknud. Nii et see uss olevat igal juhul uimane.
Nii ma siis ootasin, kuni Warren saabus koju, ja kohe parast seda tuli ka ussipuudja, vanem daam. Parast pikemat susimist sai selgeks, et see uss oli uritanud mingi hetk (ilmselt juba nadal voi paar varem?) labi porandalaua oue paaseda, aga pragu, kust ta end labi oli uritanud pressida, oli liiga vaike. Nii et ta oli seal kinni, ja ei saanud parima abi korralgi (koigepealt sikutas ussinaine majas sees sabapidi ja hiljem maja alt peast tirida, lisaks tegime suurt larmi, et teda liigutama saada, ja abiks oli ka oliivioli :D) end sellest august labi tirida. Nii siis havitas Warren meie koogikapi alumise pohja ja uss, kellel olid kahjuks usna tosised vigastused, paasteti lahti. Ussinaine vottis kohaliku kaasuurniku kaasa ja lubas teada anda, kui puu-uss eluga paaseb. Suure toenaosusega osutus voitlus meie maja porandalaudadega talle saatuslikuks.
Puu-ussid uldiselt murgised ei ole, kuigi ma kujutan ette, et igasugune ussiga vastasseis on usna ebameeldiv. Mao daam lisas ka, et eriti puu-ussi kohta oli see tegelane paris suur - Warreni arvates oli see uss vahemalt ule meetri pikk. Panen moned pildid ka, eks siis igauks saab ise arvata, mis ma esimest korda sellist tegelast majas kohates tundsin.
Teistkordne kohtumine polnud enam nii shokeeriv, kuigi jah, ma olin ju ussi sabast vaid paarikumne sentimeetri kaugusel. Lisaks vahendas tema sellist oudset aurat teadmine, et tegemist ei ole murgise ussiga, vaid onnetu loomaga, kes oli lihtsalt valesse kohta sattunud. Ma loodan, et see puu-uss paaseb eluga, aga loomulikult ei tahenda see, et ma sooviks oma kodu jargmiste vaanlevate tegelastega jagada. Mkmm, katuseluugist piiluvast opossumist on meile kull.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar