Veri ja haavatud

Viimasel ajal olen ma kahtlaselt palju komplimente saanud. Koige humoorikamad (ullatavamad?) nendest naiteks vaide, et mul on kena keha (naine meie aerutamise grupist) ja et mul on ilusad jalad (spordipoe muuja). Jalad?? Minu meelest on mul alati talunaise jalad olnud ja see arvamus ei muutu, kuigi muidugi lahevad ka jalad trenni tehes pisut kenamaks.

Eh, jah, kuigi kui see muuja oleks need konkreetsed liibukad jalga tommanud, oleksid tema jalad ka kenad, sest tegemist oli spordipukstega, mille eesmark on vereringlust parandada (ja takistada piimhappe ladestumist lihastesse), st tegemist on monusalt kokkusuruvate pukstega. Nagu nimi ka utleb - compression tights.

Ma ausalt oeldes ei arva, et aeg oleks mind kohutavalt palju kaunimaks teinud, aga varske ohk, trenn ja tervislik doos paikest ei moju ilmselt kellelegi halvasti. Vastukaaluks panen siia moned pildid, mis ei ole nii ilusad. Rohutan, et veri, mida piltide pealt naha saab, on VOLTS. Tegemist oli oppuse/voistlusega, millest ma autoonnetuse ohvrina osa votsin.

Hakkasin martsi lopus kaima SESi kokkusaamistel. SES tahendab pikemalt lahti seletades State Emergencey Services ehk siis tolgituna osariigi hadaabi teenistust. Tegemist on vabatahtlike organisatsiooniga, mis on osariigi poolt finantseeritud.

Need on need inimesed, kes suuremate tormide, uleujutuste, uhesonaga koikvoimalike looduslike (aga ka inimeste poolt tekitatud) katastroofide korral appi lahevad. Nt Yasi puhul kaisid nad Townsville'is maha langenud puid eemaldamas ja katuseid kilega katmas, Rockhamptoni uleujutuse korral aitasid nad kodusid sopast ja mudast puhastada jne. Aga monikord otsivad nad ka naiteks rahvusparki ara eksinud ja merel kaduma jaanud inimesi jne. Ja monikord otsitakse ka surnukehasid. Abi osutatakse suuremate sundmuste liikluskorralduse ja turvalisuse organiseerimisega jne.

Laupaevane sundmus oli osariigi paastjate voistlus, kust, kui ma ei eksi, kaks voistkonda riiklikule voistlusele edasi paasesid. Minu ja veel kolme tudruku (valiti muuseas koik enam-vahem uhe pikad ja suured inimesed - st tegelikult vaiksemad) roll oli ilmuda hommikul meigikunstnikke tuppa ja siis vastavalt stsenaariumile tekitati meile kas haavad voi luumurrud. Enne voistluse algust selgitas veel peameedik, kus me pidime lamame ja milliseid valusid paastjatele kurtma (mina ja teine tudruk olime teadvusel, teised kaks, kellel olid suuremad vigastused, paasesid raakimisest ja pidid ainult oigama).


Iseensest oli tegemist hasti huvitava kogemusega: st et kuigi koigi paastjate soov abi osutada oli nahtav ja koik meeskonnad selgitasid minule kui (kaas)haavatule (monel juhul oli autos ka vaga raskelt haavatud mannekeen voi oli mannekeen lausa hinge heitnud), miks nad midagi teevad, mis on iga tegevuse eemark, oli tegevuse kvaliteet ikka maaratult erinev.

Kui esimese voistkonna puhul olid tegevused mulle arusaadavad (ja laksid kokku ka minu tiiratud teadmistega esmaabist), siis kolmanda voistkonna esmaabi vois teoorias kull oige olla, aga see viis, kuidas nad seda rakendasid, jattis kull vaga soovida. Kui ma oleks toepoolest olnud kannatanu, kellel on selja voi kaela vigastus, siis nende kaelatoe paigaldamine oleks kindlasti mu vigastust vaid suvendanud. Ja pool mu juustest jai vist ka kaelatoe kropsude saagiks.

Hammastav oli naha, kuivord arevusse lahevad meedikud ja paastjad, kuigi tegemist oli ju vaid oppusega. Ja mone inimese puhul tekkis ka mote, kas see inimene on ikka oiges kohas, sest olgem ausad, kui inimene laheb ikka vaga narvi, siis on loogiline ja rahulik motlemine ning tegutsemine tosiselt raskendatud. Kuigi jah, ilmselt tegi nii mondagi arevaks ka ajalimiit, mis minu kolme onnetuse puhul (metallpost labi auto ja kaks kummuli keeranud autot) oli 25 minutit. Esimese, vaieldamatult koige meeldivama paastmisoperatsiooni puhul, jai paastjatel napilt ajast puudu, kahe teise puhul saadi mind enne kella kukkumist autost valja.


Lisaks andis kannatanuks olemine arusaamise, kui raske on paastjatel mahtuda autosse, sest tegemist on lihtsalt nii piiratud ruumiga. See tahendas, et isegi minusuguse vaiksema inimese valjasaamine oli omaette ettevotmine. Kokkuvottes vaga ponev kogemus, mis tuleb kindlasti kasuks, juhuks kui mina satun olema paastja rollis.