Oli tore

Kanuutamine oli tore: vaga ilus ilm ja hasti kaunis loodus. Kahjuks unustasin ma korvad paiksekreemiga sisse maarida, ja nii tulid mulle ohtul korva ulemise osa peale villid. Hammastav, see paike on siin ikka taitsa raju. Aga siin moned uue fotoka stiilinaited.

Autopesu on igav

Tegelesin täna sellise põneva tegevusega nagu auto pesemine. Kohutavalt igav, ma ütleks. Ma mäletan, kuidas me siis, kui seda autot ostma hakkasime, arvasime, et uut autot me ikka peseme. Hehe, peseme jah :). Mitte et me auto siis nagu mingi sigala oleks, eks ole. Mingi suvalise prügi viskame alati kohe ära, ja ega me niisama ka ju eriti ei lagasta, aga tolmu, liiva ja heina oli ikka kõvasti. Ja lendoravate "kingitusi" auto välisel pinnal. Mõnus, täiega. 

Auto korrashoid on selline huvitav teema - ma näiteks olen täheldanud, et on inimesi, kes ei tundu ülikorralikud (ja no olgem ausad, enamik siinseid inimesi ei tundu üleliia püüdlikud selles osas), aga kes pesevad iga nädal oma autot. Mõne inimese autosse istudes on tõesti hirm, et määrin selle ära, kuigi ma ei olegi ju tööl olles enamiku ajast õues vaid kontoris. Teise inimese autosse istudes võib prügi sisse ära uppuda, ja auto vastupidi määrib sinu enda ära. 

Autodega seoses on meil siin üks rekkajuht, kes tuli ükspäev kontorisse paberitööd ära tooma, ja mainis, et tema seekordne auto (inglise keeles prime mover ehk siis see osa rekkadest, mille saab lahti ühendada ja teise auto ette panna) kubises prussakatest. Heehe, ja see juhtus olema just see rekkajuht, kelle autot ma kartsin ära määrida, sest ta auto oli niiiiii ilus ja puhas. Never boring, nope, never boring. 

Homme lähme järgmisele katsele Airlie Beachile - seekord siis kanuutama. Kunagi oleme me midagi sellist juba teinud, nii et ma usun, et see saab olema tore päev. Palju päikest ja ilus loodus. 

Et siis nii...

Too juures meil aina vallandatakse, ja inimesed lahkuvad ka omal vabal tahtel - justkui rotid pohja vajuvalt laevalt...aga sellest me ei raagi, kuigi raakida oleks ehk paljugi. 

Pidime tana minema skuutritega soitma, see pidi olema meie molema sunnipaevakink, kuna me midagi vaga agedat see aasta ei ostnud. Raha pole hetkel nii palju, ja samas on ju ostetud ka, kogu aeg pole motet, lopuks on asju nii palju, et tahaks pooled lihtsalt ara anda. 

Aga nii me siis alustasime oma reisi kell 6 hommikul, Warren oli veel mures, et ehk ei joua oigeaegselt kohale. See koht - Hideway Bay - oligi pisut kaugemal, kui me eeldasime (tapselt kaks tundi soitu), aga kell 8 olime me kohal - ja kedagi teist polnud. Ootasime siis pisut, ja ikka ei miskit...Lopuks Warren helistas, ja sai safari giidilt teate, et ta hilineb pisut, et koik peaks hakkama kell 9. Ja kell 9 polnud ikka kedagi. Ootasime veel pisut (selleks ajaks olin ma koik kehvad kommentaarid selle firma kohta netist labi lugenud - neid oli vaga vahe, vorreldes positiivsete kommentaaridega), ja siis laksime minema, sest kaua sa ikka passid. Palav ja koht kah tuhi. 

Airlie Beachil pidi teine selline firma veel olema. Soitsime siis sinna, ja Warren laks uurima, kuidas nendega lood on. Hehee, ja kuna firma tootajal oli firma logoga sark seljas, siis nagi ta, kuidas naine suitsetas ja raakis oma eratelefoniga, vaatas korra, kes helistab firmatelefonil, ja siis ignoreeris seda konet. Nojah, hammastav, kas pole? Me ikka oskame, voi ehk oskavad need inimesed??? Ma arvan, et me laheme uuesti kanuutama selle asemel :)

Ostsin endale uue fotoka (eelnev fotokas andis uuesti otsad), sellise veekindla tegelase just ideega teha pilte vees, aga noh, seda veel jouab. Nuud mitmeid juhuseid olnud, kus oleks hea olnud sellist fotokat kasutada. Siin moned niisama klopsud, mis tana tehtud said. Minu meelest on varvid nii ilusad, palju erksamad kui mu vanal fotokal :)

Sulla-mulla vaiksed kalad...

Aga monikord on vaikus ka hea asi, selline vaimne vaikus. Ei ole sellist pidevat soovi millegi ule arvamust avaldada, ja minu puhul on see haruldus. Ukspaev oli mul rekordiliselt olematu vererohk ka jalle (49/75), praegu veel hullem (50/72), nii et ehk on ka see uks pohjustest, miks ma vaga ulirahumeelselt igal pool istun (noh, peaaegu nagu koomaeelne seisund, eks ole :))

Aga see on rahustav, ja moistus puhkab. Keha puhkuseks laksin tana sellist sporti tegema...

 Siin ma veel kena ja varske - oma idee jargi ma vette ei kuku ja marjaks ei saa :)

Votame hoogu, ma kunagi enne nii umbes 10 minutit enne ka sellise laua peal tuigerdanud. Parast joogapratikat mu tasakaal ka enam koige hullem ei ole. 

 Einoh, taitsa voimalik ju, kuigi enamik minu seltskonnakaaslasi nii ei arvanud... :)

Aga vat tagurdamine ja laua umberpooramine ei olnud uldse nii lihtne :). Kokkuvottes ulimeeldiv viis laupaeva parastlounat veeta. 

Täielik vaikus

Mul siin jälle täielik vaikus olnud, see vist juhtub, kui stress täiega üle pea kasvab. Raske on töötada kohas, kus ei väärtustata head, innukat töötajat, vaid kus pidevalt vaid kaikaid kodaratesse loobitakse. Mõnusate ütlustega jätkates - igal oinal on oma mihklipäev - ma ainult südamest loodan, et mõnel oinal saabub see pigem varsti kui kunagi hiljem.

Aga tööteemat kõrvale jättes - ma ostsin endale juba ehk kuu aega tagasi vererõhu mõõtja (näeb välja nagu selline natuke rohmakas käekell), sest mõnikord on mul ikka väga kummaliselt uimane olla. Eestis olles arsti juures käies kah eriti targemaks ei saanud, sest madala vererõhu vastu rohtu ei ole. Soovitus oli, et võiks kohvi juua näiteks, sest see tõstab ka vererõhku. Ma endale kofeiinisõltuvust küll ei taha, selleks et madalat vererõhku pisut kõrgemale upitada, ja eriline kohvi maitse fänn ei ole ma ka, kuigi lõhn on minu meelest taevalik.

Aga kui madal on madal vererõhk? Arsti juures mõõtes tuli ülemine ikka pisut üle saja ära, alumist ei mäleta. See mul enamasti ka nii madal ei ole. Minu kõige madalamaks saavutuseks on siiani 86/49, ja kõige normilähedasemaks 115/60. Selle esimese näitaja puhul on küll tunne, nagu oleks kuu pealt, või noh, ütleme nii, et päris kohal ma siis ei ole :) Ei olegi veel jälile saanud, millest see vereõhu kõrgus sõltub, kuigi väsimus pidi ka oma osa mängima. Aga eks näeb, mis põnevaid rekordeid ma veel püstitada suudan. :)

Üle- eelmisel nädalal oli mul hambaarsti aeg, pidin saama uue esihamba, traadid suhu ja viimaks nendest plastmassist klambritest vabaks. Aga siis tuli välja, et uus portselanist hammas (mille värvi välja selgitamiseks me poole tunni tee kaugusele teise linna sõitsime) on ikkagi valet värvi, ja tuleb veel oodata. Vot siis ma mõtlesin küll, et mida, kas mitte keegi ei oska siin oma tööd teha nii, et esimese korraga kõik korralikult tehtud saaks, ikka peab veel teine või kolmaski kord katsetama. Mõnikord on minu arusaam tööst ja töösse suhtumine ikka enamike kohalike inimeste omast kardinaalselt erinev. Aga see ei tähenda, et minusuguseid siin ei leiduks. Leidub ikka, nt Warren on samasugune, ja seetõttu on ta päevast päeva üllatunud, kuidas inimesed, kes teavad kui raske siin praegu uut tööd on leida, ikkagi oma olemasolevasse töösse nii hooletult ja ükskõikselt suhtuvad. Jaa, aga ma olen kindel, et sellised stressirohked ajad saavad ka mööda, ja tuleb aeg, kus me näeme oma töö tulemust. 

Ahjaa, juuksed lõikasin ka maha. Lühikeste juustega naised on siin kas lesbid või välismaalased (või ehk mõlemat?). Käisin kõigepealt kohalikus juuksuris, maksin palju raha, ja siis otsustasin, et tuleks juuksed ikka maha lõigata, sest see, mis mulle sinna pähe väänati, ei olnud ikka üldse meediv. Siis tuli töökaaslane, kes mul ennegi juukseid lõiganud, mulle koju, lõikas juuksed kärtsti maha, küsis kaheksandiku eelmisest summast, ja mina olin tulemusega rahul :). Kunagi panen pildi ka :)

Grow up, people, grow up! Or don't come to work!

7

Aga meil Warreniga sai eile 7 aastat täis. See tähendab, et ma olen siin kahtlases riigis vahelduva eduga juba üle 7 aasta ringi jalutanud. Pikk aeg, mis on läinud ülikiiresti. Palju õnne Warrenile minu väljakannatamise eest! Ma ei ole tõenäoliselt kõige lihtsam inimene, kellega koos elada. 

Isegi ainult idee abiellumisest tekitab minus endiselt klaustrofoobiat, ja kihlasõrmust ma ka ei kanna, sest see on mulle nüüd lihtsalt liiga suur. Aga ehk ei olegi vaja selliseid formaalseid meeldetuletusi, sest hingesugulane on alati hinges kaasas... isegi kui ma parajasti võõra mehe tagumikku imetlen. :) Warren mõistab. :)

Töö jutt

Jälle mul siin pisut vaikne olnud. Viimane nädal on olnud täiesti hullumeelne - emotsioonid on nii ühest äärmusest teise kõikunud, et ei teadnudki, kust alustada. Täna öösel otsustasin, et mis ma ikka põen, adopteerin siinse eriti lemmiku idee "üks päev korraga". Noh, kui tegelikult täiesti aus olla, siis ei õpi ma ilmselt kunagi selle järgi elama, aga ega lõpmatuseni kah põdeda ei saa...

Ma vist polegi siin täpselt maininud, aga ma töötan sellises firmas nagu Toll (meie kohaliku depoo ametlikuks nimetuseks on Toll NQX, sest enne seda, kui Toll selle üle võttis, oli firma nimi NQX Freight Systems). Nojah, Toll on lõuna poolkera kõige suurem transpordifirma, ja koos ülisuure firmaga tulevad ka ülisuured idiootsused.

Meie administratsiooni pool peab näiteks nüüd iga päev üles kirjutama (ja hiljem arvutisse sisestama), mida nad päev otsa teevad. Nt, et kui tuli telefonikõne, siis tuleb kirja panna, millal see oli ja kas see oli mõeldud sulle või näiteks pidi selle kellelegi edasi suunama. Ja siis nt, kui palju pabereid sa sorteerid (ikka konkreetselt arvuliselt), jne jne jne... see tekitab küsimuse, kas inimesed soovivad, et ma teeks tööd, või soovivad nad, et ma kirjutaks töö tegemisest...? Vastavalt sellele, mida inimesed üles kirjutasid, tehti selles firma pooles ka muudatusi (a la osa lasti lahti, ja kõigi ületunnid kärbiti olematuks).

Meie pooleni pole see veel jõudnud, aga kuna Brisbane'is see juba toimib, siis ennetavalt lühendati meie tööaega ka, ja muudetakse alguse aega. Noh, ma olen varemalt kirjutanud, mis ma muudatustest arvan - lisaks eelnevast palju suurem töökoormus - ja ma ei ole asjadest kohe üldse vaimustunud.

Eile istusin kahe oma suurema ülemusega maha, et uurida, kuidas nemad siis muudatusi ette kujutavad. Tahtsin just need kaks erinevat inimest ühte ruumi, sest mul on jäänud mulje, et nende arusaamad asjadest on ikka väga erinevad. Oh, kui ma oleks ajakirjanik, saaks sellest sellise mõnusa võrdleva loo. Nt et kui üks ülemus ütleb, et a la, kui laadungil on probleemid, siis sina teavita neist, ja ülemused peavad selle korda tegema, siis teine teatab, et ah, mis probleemid, einoh, need saadame ka. Probleemide all ma mõtlen nt saadetisi, mis ei peaks minema sellesse konkreetsesse kaevandusse (või ka nt Austraalia osasse). Ja üldse, need samad ülemused on see laadungi juba üle vaadanud, seal ei olegi üldse probleeme!

Hämmastav, ma olen selles süsteemis töötanud nüüd 3 aastat, ja mina tean, et peaaegu alati kaasnevad  laadungitega erinevad probleemid, aga inimene, kes on mu ülemus, paneb silmad kinni, sest parem või ehk mugavam on mõelda et probleeme ei ole, ja ei tule, ja nii ei ole vaja midagi muuta ega parandada. Einoh, ja iga laadungiga kaasnev paberitöö peaks võtma ainult viis minutit (ainult siis, kui sul on ideaalsed laadijad, ja ei mingeid probleeme andmesisestusega, või kui sa konkreetselt silmad sulged) ja üldse mina kontrollin teiste tööd liigselt, ja kui teised on selle juba üle kontrollinud, siis tuleb sel minna lasta.

Ma siis küsisin, kas ma pean kõik minna laskma, mida teised ei näinud, kuigi tegemist on probleemiga...noh, ma ei mäleta, mis häma ma sealt vastuseks sain. Mind lihtsalt hämmastab, kuidas ei taheta ära kasutada inimese oskust detailidele tähelepanu pöörata, ja oma tööd väga hästi teha. Ilmselgelt olen mina liiga püüdlik inimene. Ma ei tea üldse, mida ma seal teengi enam, aga palka see koht endiselt ikka maksab (samas kui igal pool mujal vallandatakse siin ikka sadade kaupa hetkel), nii et eks ma seda teengi - teenin raha, ja tegelen meelelahutusega, sest mul on mõnikord päris naljakad kaastöötajad. Enda tööst hoolimine tuleb ära unustada.

Minu otsene ülemus (suur koht, ülemusi ka palju - nagu siin ikka öeldakse "more chiefs than Indians"), kes hetkel on kahjuks puhkusel, tavaliselt jätab mind oma pead, sest ta on ise ka tunnistanud, et ma tean oma tööd paremini kui tema iial teadma hakkab. Suuremad ülemused, kes kunagi ise asju tegema ei pea (siiani on alati mulle helistanud, kui teine inimene puudub), need on siis need, kes oma arvates teavad kõike nii hästi. 

Kindel on see, et inimeste arvamusi ei muuda: ülemus arvab, et mina pingutan üle, mina arvan, et mina teen enda tööd nii nagu igaüks tegema peaks. Kokkuvõttes ma arvan, et ei telli kunagi oma tööandja kaudu ühtegi saadetist. :)

Moned fotod ka

Panen nuud siia moned pildid meie nadalavahetuse golfist. Koike, mida tahaksin, kahjuks veel lisada ei saa, sest ei ole kusinud koigi kaest, kas see neile ka meeldiks. Esimesel pildil olen miniatuurne mina (no vahemalt teistega vorreldes), ja on laadijad Keith (kellel oli monus Robini kostuum ka - kahjuks keepi pole hasti naha), ja laadija Jeff. Ma ostsin just selleks puhuks sellise ilusa uhes tukis ohukesest teksariidest puksi-sargi kombinatsiooni, ja loomulikult laks ilm sellel paeval nii kulmaks, et ma lodisesin end sandiks ja panin selga nii kampsuni kui pluusi (sellise nagu Jeffil seljas). 

Nojah, ainult Austraalias naeb golfi mangides kangurusid. Mind ikka imestab, et nad nendest mooda vuhisevatest pallidest valja ei tee, sest noh, olgem ausad, mone halvasti sihitud (aga sellegipoolest kiiresti ja kaugele lendava) palliga poleks kull kuigi meeldiv pihta saada. 

Ilus vaade, kas pole?

Ilm kiskus tormiseks ara :)

Enesetunne oli tana tool olles juba pisut parem, kuigi paeva (oo) lopuks hakkas koht kuidagi imelikult valutama. Selle ajal peale oli esimene paevase vahetuse naine ka juba toole tulnud, ja tema teadis sellest tovest nii mondagi, nii et nuud ma tean, kust ma selle sain. Aitah, Amanda! :) Aga noh, nagu ta lohutas, pidavat see kestma ainult uhe paeva, nii et ohtuks on vast jalle ok olla.

Nii see vark on - kogu aeg on meil too juures nii palju muudatusi (enamik neist tootajate jaoks ebameeldivad ja harjumatud), et iga vaiksemgi pisik korjatakse ules, ja jagatakse seda ka koigi teistega. Ja need muutused ei ole veel loppenud, meie osas (jagatakse administrationiks ja operationiks - mina tootan viimases osas), need alles hakkavad. Noh, eks naeb, lopmatuseni pole voimalik uhele inimesele ju tood juurde anda, sest aeg selle tegemiseks on vaga piiratud. 

Esmaspäevad ei ole nii ägedad

Noh, kellele ikka meeldiks pühapäeva öösel tööle minna? Minule kohe üldse ei meeldi, aga kuna ma tean, et teistele ka ei meeldi (ja see kajastub ka puudutud päevade arvus), siis ma üritan alati pühapäeva öösel ikka tööle jõuda.

Eile oli küll muidugi ekstra kehv olla. Ei teagi, kas see oli nüüd jälle madalast vererõhust, või siis ehk sellest, et laupäeval sai golfimaratonil käidud, aga igatahes oli tunne küll selline, et oleks igal pool mujal kui tööl. Aga noh, tehtud see päev (öö) sai, ja see peaks olema viimane nädal meie asendusülemusega. Mina sellest inimesest palju ei arva, tema minust tõenäoliselt ka mitte, aga see on teine teema, ajaks kui ma tean, et ma teda öösiti enam välja kannatama ei pea :)

Aga jah, laupäeval oli meil golfimäng töökaaslastega. Väga naljakas sündmus, mille eesmärgiks siis raha kogumine kohaliku laste jalkatiimi toetuseks. Mul siin üks töökaaslane on tiimi treener, ja tema seda organiseeris. Kokku mängis sel väljakul vist peaaegu 60 inimest, nii et tõenäoliselt pidas korraldaja seda igati õnnestunud ürituseks. 

Kui tavaliselt oleme me siin mänginud 9 pesa (auguga?) väljakul, siis laupäevasel väljakul oli neid 18, ja selline mäng võtab ikka aega, isegi siis kui pidevalt lähtuda parima mängija löögist. (Ma pean ausalt tõdema, et ma ei ole kunagi Eestis golfi mänginud, ja sellega seoses ei ole mul ka eestikeelset sõnavara golfi kirjeldamiseks, nii et kui kõlab kuidagi imelikult või naljakat, siis võib märku anda :)) 

Mina sain oma rõõmuks tõdeda, et minuga enam- vähem samal tasemel kohalikke mängijaid on ikka ka olemas (hehee, seda oli ikka väga naljakas vaadata), ja eriti meeldis mulle väikse golfi autoga (sõnaraamatu pakutud golfi kaarik kõlab ju veel napakamalt?) ringi kärutada. Mõnus! Kohalikele  meeldib see mäng ilmselt ka sellepärast, et selline sport ei takista suuremat hulka alkoholi hinge alla panemast. Viimase pesani jõudes nägi enamik juba üsna saapad välja, ja mina sain palju humoorikaid fotosid. Enne kui need siia üles panen, pean aga inimestelt luba küsima.  :)

Muuseas läks meil golfijärgselt kohalikus baaris istudes jutt jälle viimasel ajal väga palju arutamist leidnud teemale (noh, vähemalt mu sõprade seas on seda korduvalt arutatud), kui normaalne on nt inimesel, kes on paarisuhtes, märgata teisi naisi - mehi ja näiteks nende välimust kommenteerida. Üldine arvamus oli seekord ka, et teisi inimesi märkavad kõik, iseasi kas seda avalikult tunnistatakse ja sellest räägitakse. 

Muidugi tõi üks mees välja sellise variandi, kuidas tema (endine) tüdruk olevat uurinud, mis ta näiteks teisest naisest arvab, ja kui tema oli arvanud, et pole viga midagi, siis oli tüdruk solvunud ja küsinud, kas temast siis ei piisa. Nojah, sellisel arutelul ja küsimuse püstitamisel pole tõesti mingit mõtet. :)

Aga iseenesest on see minu jaoks intrigeeriv teema. Või näiteks seegi, kui normaalseks pidada seda, kui töökaaslased (või üleüldisemalt mees ja naine) üksteist kallistavad, kuigi tegemist ei ole paariga? Kust läheb see piir, mida pidada aktsepteeritavaks? Või on see iga inimese jaoks erinev?

Normaalne - täna on reede

Nii tore, täna on reede! Siin tundub see alati nagu pool-pidupäev. Sellest ilmselt ka see fakt, et suur osa töötajaid kannatab Friday-ituse käes, ehk siis lihtsalt ei ilmu tööle. Õnneks on minul reede juba tööl tehtud, see on see võlu öises vahetuses töötamisel. Algab napakal pühapäeva öösel, aga lõppeb väga meeldivalt reede hommikul. Ja terve reede on aega teha igasuguseid meeldivaid või siis mitte nii meeldivaid, aga samas olulisi asju. 

Mina käisin täna näiteks jälle hambaarsti juures (eile ka), sest mul ju need sellised läbipaistvad klambrid, ja varsti peaks nendega ühele poole saama. Need on olnud ikka pikad 6 kuud, ma ütleks. Mitte et mul isegi nende kandmise vastu midagi oleks, aga need on ju sellised vidinad, mis tuleb söömise ajaks ära võtta, ja siis enne tagasi panekut peaks jälle hambaid pesema, ja noh, hambaniiti võiks ka kasutada. 

Ühesõnaga on tegemist suure ettevõtmisega, ja kuna mul on enamasti tööl rajult kiire, siis juhtub üsna sageli, et ma söön ööpäevas ainult kaks korda korraliku eine. Ma olen ikka reklaaminud siin, et kui keegi tahab kaalust alla võtta siin, siis võib need clear alignersid endale teha lasta. Kulukas viis, aga täiega toimib. Kui uskuda minu ülipositiivset kaalu (mulle nimelt tundub, et see näitab järjekindlalt väga väikseid numbreid), siis kaalun ma hetkel 51-52 kg. Noh, ma ei mäleta, et ma täiskasvanuna kunagi nii vähe kaalunud oleks. Üks mu töökaaslane küsis, kas pärast klambritest lahtisaamist sööd kohe oma kaotatud kilod tagasi. See on muidugi täitsa võimalik, aga noh, mis need 7 -8 kg siis juures pole :)

Käisin täna jälle trennis, sest töölt tulles oli selline närv sees. See koht ajab mind mõnikord hämmastavalt vihale, ja mõnikord teeb lihtsalt ärevaks (tekitab sellise närvilise energia), nii et trenn tundus hea mõte. Oli täitsa tore jah, nüüd on mõnus pannkoogi tunne. Aeg magama minna. Head ööd!

Ei haise

Tänase päeva parim kommentaar: "You smell all right!" Aitäh Clint, nüüd ma siis tean, et ei haise. :) Tegelikult on Armani Si ennegi kommentaare saanud, aga seekord oli see siis Si ja uue kehakreemi kombinatsioon. Selle kehakreemiga seoses tuli mul meelde, et kunagi ei tasu osta mingeid üleliia meeldivalt lõhnavaid kodukemikaale. Nimelt see kehakreem (netist ostetud, enne nuusutada ei saanud) peaks olema tsitruselõhnaline, ja on ka, aga mulle meenutab see hoopis kärbsemürki. Sest noh ükskord oli meil just sellelõhnaline mürk kodus. Aga kärbsemürk või mitte, ma lõhnan hästi!

Ikka need Eesti tsikid

Kaisin eile trennis ara (sorry, tana ei ole tapitahti, teine arvuti ja ilma tapikateta klaviatuur), ja lihased tegelikult ei valutagi. Tundub, et ainult polvele olen suutnud kuidagi liiga teha - annab kukitates tunda. Motlesin kull, et akki vaanasin end kuidagi joogas sandiks, sest noh, seal soovitatakse ikka taiesti ebatavalisi poose, aga Warren joogas ei kai (kuigi ma olen uritanud teda korduvalt veenda, et see tuleks talle kasuks :):)), ja tal ka polved valutavad. Nii et ju me siis midagi jousaalis ara vaanasime. 

Varsti mu Polari aktiivsuse mootja peaks aku tais saama, ja siis saab panna ules selle, mis ma jousaalis tegin. Vaga age vidin see acitivity tracker - naitab peaaegu et koike, mida teada oskaks tahta: kui palju samme paevas kaidud, mitu tundi magatud, kui palju kaloreid on ara kulutatud, milline on sudameloogi sagedus trenni tehes (kui vood kasutada). Vaga tore kink - selle ma sain ju oma eriti vanaks 31ks sunnipaevaks. 

Muuseas, nuud uurisin seda Polar Loopi kodulehekulge lahemalt, ja see ei naita asju nii ilusa pildina kui nende telefoni app. Ja millegiparast eilset trenni ta ka naidata ei taha, kuigi telefonis ma seda naen (502 kalorit, juheii!), voib-olla uuendab see oma andmeid nadala kaupa. Eelmist nadalat ma naiteks naen.

Aga noh, ma ei viitsi eriti uurida kah hetkel, kuidas seda niimoodi ilusa pildina siia ule kanda, nii et ma lihtsalt tegin oma telefoni appist pilti. Ma kull ei tea, miks ma eilse paeva jooksul maganud ei ole (tegelt magasin kull, vaga hea uni oli!), aga muidu on usna oiged andmed, ma arvan. Mulle igatahes see vidin meeldib!

Hiljuti mul see sundimise paev ju oligi. Koige parema pakkumise jargi sain ma 23aastaseks (oh, ma olin korvust tostetud), ja sealt edasi pakuti 25 ja vist ka 28. Hehee, mulle meeldis. Kingiks sain kaks eriti suurt ja ilusat lillekimpu. Hiljem lahme ehk veeskuutritega (on ju ikka selline sona eesti keeles olemas?) soitma, sest Warrenil tuleb ju ka kohe sunnipaev ja eraldi kinke seekord tegema ei hakanudki.

Toopaev oli hammastavalt rahulik, arvestades seda, et nuud usna ootamatult (kaks nadalat varem kui pidi) ongi mul kahe inimese too. Nii hammastavalt rahulik oli asi, et tekib tunne, millal asi hulluks laheb, sest ega transpordis ei toimi mitte miski mitte kunagi nagu kellavark. Voi noh igatahes meil siin ei toimi. Peaaegu iga paev naeb midagi uut ja idiootset, inimesed ei vasi ullatamast. 

Sain muuhulgas teada tana, et uks mu vaga tore tookaaslane (kes vahelduseks on intelligentne ja vaga tookas) on endale uue naise leidnud. Nii armas - kui ainult see tsikk ei oleks Eesti koige tavalisemate tsikkide ehtne koopia. Vaatasin pilte ja motlesin, et issand jumal, sellist naise tuupi ma ju juba tean! Volts rinnad, paevitus ja blondid juuksed - vaga ilus naine, eriti Austraalia olusid arvestades. Aga noh, ikkagi oleks midagi ponevamat oodanud. Mitte et see mulle kuidagi tegelikult korda peaks minema, valja arvatud see fakt, et ta tahab homme varakult toolt ara minna, et sellele tsikile lennujaama vastu minna, ja tema too kvaliteedi kontrollija olen mina. Hmmm, ma ikka loodan, et ta leiab agedama naise.:)

Loppu lisan pildi sellest, kuidas ma golfi kaisin mangimas. Siin on see viimasel ajal eriti populaarne teema. Ehk on enne ka olnud, aga ma lihtsalt ei sattunud seltskonda, kes sellega tegeleks. Noh, nagu arvata voib, siis ei ole minust vastast neile, kes on seda lapsest peale manginud. Ma olen kohutav golfimangija, aga ega see ei tahenda, et ma pildi peal asjalik ei peaks tunduma. Naen ju valja kull nii, nagu ma teaks, mis teen? Eks ole?

Igavus ei tapa

Ajad on siin keerulised, mnijaa, ma loodan, et millalgi saabub selgus, ja ma tean täpsemalt, kuidas minu edasine tööelu välja hakkab nägema, aga hetkel on ajad keerulised. Ja millegipärast on mul selline karvane tunne, et varsti oodatakse mult kahe inimese töö tegemist ikka ühe inimese palga eest. Jah, sest ega see, et millestki midagi ametlikku ei räägita, tähenda seda, et siis kuulujuttudest puudust poleks. Need vohavad, Austraalia meestele meeldib manchattida - ma ei ole vist maininud, et enamik mu töökaaslastest on mehed. Kahe vahetuse peale on, hmm - kohe loen üle - kuus naist. Mehi on ikka mitukümmend. Mitukümmend chattivat meest. 

Nii et ma sooviks vahelduseks mitte nii muutusterikast elu. Muutused tekitavad stressi, vähemalt minul küll. Selle tõrjumiseks (siiani tundub küll, et ebaefektiivselt) otsustasin ma hakata käima joogas, trennis, ja kirjutada blogi. Jälle. Ega ei tea, kuidas see mul tegelt välja tuleb, sest see nõuab ju aega, ja mina olen ju hommikuti (mis on minu õhtu), nagu mentaalne pannkook, aga noh, äkki lõdvestab. Tekitab võib-olla tunde, et mu õlad ei olegi enam graniidist - või ehk tsemendist. 

Anyway, vaatame, kuidas kulgema hakkab. Ma luban, et ma koristamisest ja mahetoitumisest ei kirjuta, aga samas väga üleüldiseks turimisjutuks ei tahaks ka asja enam jätta. Ma ei ole ju turist: ma ammu kohalike poolt kohalikuks idioodiks muudetud. Täna lähen trenni, lõdvestan õlgu, panen ülejäänud lihased valutama, ja vaatan, mis öösel tööl edasi saama hakkab. Homme vaatame, mis homme saab.