Igavus ei tapa

Ajad on siin keerulised, mnijaa, ma loodan, et millalgi saabub selgus, ja ma tean täpsemalt, kuidas minu edasine tööelu välja hakkab nägema, aga hetkel on ajad keerulised. Ja millegipärast on mul selline karvane tunne, et varsti oodatakse mult kahe inimese töö tegemist ikka ühe inimese palga eest. Jah, sest ega see, et millestki midagi ametlikku ei räägita, tähenda seda, et siis kuulujuttudest puudust poleks. Need vohavad, Austraalia meestele meeldib manchattida - ma ei ole vist maininud, et enamik mu töökaaslastest on mehed. Kahe vahetuse peale on, hmm - kohe loen üle - kuus naist. Mehi on ikka mitukümmend. Mitukümmend chattivat meest. 

Nii et ma sooviks vahelduseks mitte nii muutusterikast elu. Muutused tekitavad stressi, vähemalt minul küll. Selle tõrjumiseks (siiani tundub küll, et ebaefektiivselt) otsustasin ma hakata käima joogas, trennis, ja kirjutada blogi. Jälle. Ega ei tea, kuidas see mul tegelt välja tuleb, sest see nõuab ju aega, ja mina olen ju hommikuti (mis on minu õhtu), nagu mentaalne pannkook, aga noh, äkki lõdvestab. Tekitab võib-olla tunde, et mu õlad ei olegi enam graniidist - või ehk tsemendist. 

Anyway, vaatame, kuidas kulgema hakkab. Ma luban, et ma koristamisest ja mahetoitumisest ei kirjuta, aga samas väga üleüldiseks turimisjutuks ei tahaks ka asja enam jätta. Ma ei ole ju turist: ma ammu kohalike poolt kohalikuks idioodiks muudetud. Täna lähen trenni, lõdvestan õlgu, panen ülejäänud lihased valutama, ja vaatan, mis öösel tööl edasi saama hakkab. Homme vaatame, mis homme saab.